Mõned aastad tagasi pakkus keegi hingedepäeva aegu ühes sotsiaalmeediagrupis surnuaedades küünalde süütamise teenust. Tellimise korral läks ta surnuaeda ja süütas küünla ning hiljem koristas ka ära, et linnud seda prügi laiali ei tassiks.
Huvitaval kombel oli vastukaja sellisele teenusele pigem negatiivne. Kriitika ei langenud isegi mitte niivõrd teenuse osutaja pihta, kuivõrd nende pihta, kes teenuse vastu huvi tundsid. “Käige ise omaksete haudadel,” kõlas etteheide ja tundus nagu küünla süütamise teenus oleks pühaduserüvetamine. Samasse kategooriasse kuulub ka hauaplatsi hooldamise teenus.
Nii mõnelgi kalmistul on hauakivi, mis mõeldud neile, kes ei saa tihti käia oma lähedaste kalmudel. Maailm on kõigile lahti ja paljude elu viibki kodupaigast eemale. Selliseks kaugeks paigaks võib pidada ka Hiiumaad, sest siia ei saa nii nagu mandril, kus peale tööd vajutad aga gaasi ja sõidad kasvõi riigi teise otsa. Ja keegi ei peaks ennast süüdi tundma selles, et ei saa näiteks hingedepäeval oma lähedase hauale minna.
Kes meist ei oleks käinud kalmistul ja vaadanud haudu, mis justkui käest lastud. Aga võib-olla ongi asi just selles, et omaksed on kaugel, mitte nad ei ole unustanud. Pole lihtsalt kedagi, kes hooldamas käiks.
Hiiumaa gümnaasiumi õpilased, kes haudade hooldust pakkuma hakkasid ütlevadki, et on tore ja ilus, kui hauad on korras ja küünlad põlevad. Pole vahet, kes koristab või küünla süütab.
See näitab, et inimesed mäletavad.
ja