Maailma ajaloo mõistes oli alles hiljuti aasta 1895, kui rahvast hullutasid vendade Lumiere’de filmid rongi saabumisest jaama või tehasest lahkuvatest inimestest. Mõju, mida avaldas liikuvate piltide nägemine, on tänapäeval millegagi raske võrrelda. Kuigi tehnika areng on tänapäeval kordades kiirem. Film kunstivormina on ajatu.
Ikka ja jälle räägitakse sellest, kuidas kaob kõik see, mis on olnud enne. Kaovad paberlehed, paberraamatud. Filmitööstus ei näita kuidagi märke, et hakkaks kaduma, kuid juba on muutunud see, kuidas filme vaadatakse. Veel mõnikümmend aastat tagasi pidigi minema selleks kinno, et filmi üldse näha. Tänapäeval on koduseid võimalus loendamatu arv – vaata seal, kus tahad, ja seda, mida tahad. Filme näitavad ettevõtted teenivad omad kasumid ammu juba toidu ja joogi müügist, mitte saalide täituvusest.
Sellesama ajastuga kaasneva paratamatusega peab rinda pistma ka Hiiumaa Kino. Püsib siinne filminäitamine ju vaid entusiasmil ja arusaamal, et kino kultuurinähtusena võiks ju olemas olla.
Hiiumaa kino saab püsida vaid siis, kui seda külastatakse ning suurelt ekraanilt nauditakse filmi samamoodi nagu teatrietendust teatris. Kaovad vaatajad, kaob ka kino.
Aga kino peab ju saama!
ja