Sõites sel kuldsel sügispäeval läbi Sõrve, tabas mind tunne, justkui oleks tagasi sajandialguse Eestis. Võibolla oli vaid sel teelõigul sedasi, kuid jah, paistis üksjagu kulurohuseid võsastuvaid maid.
Mujal võetakse vahepeal unarusse jäänud kultuurmaad taas kasutusse, aga vahest on Sõrves selleks liiga vähe inimesi alles jäänud? Enne sõda jagunud ainuüksi Torgu valda oma kolm tuhat elanikku. Sõda oli siin karm. Ning nüüd kestab kaugemate nurkade rahvast tühjaks jooksmine. Võib vägagi kindel olla, et hoogu sellele lisab naeruväärse Saaremaa hiidvalla tekitamine. Elu koondub seetõttu aina kindlamalt Kuressaare kanti, keskvõimu äärealad eriti ei huvita.
Muidugi on Sõrves elu alal ikka ka. Kõige krooniks asub siin Eesti kõige mereäärsem kalmuaed, mida paljud ilusaimaks peavad.
Tunnistan ausalt, ma ise surnuaedu ei fänna. Mu jaoks on nad pigem kuidagi rusuvad. Meie peres puudus kalmistul käimise komme. Esivanemad on maetud kaugele mere taha ja üldse…
Jämaja surnuaiale viib üksainus tee, möödudes kirikust. Esimene pühakoda asunud siin juba 13. sajandil. Nüüdne on uus, alles 19. sajandi teise poole neogooti stiilis ehitis. Aga ta näeb välja päris tore, eriti imponeerib selle külgmine astmikviil. Kahjuks on teispool teed asunud kirikumõis hävinud.
Võsa ja niitmata rohustuga kontrasteerub Jämaja kalmistu väga tugevasti. Oma korrastatuses justkui ära eksinud siia unustuse servale. Jah, ta on ilus. Kiviaed, hoolitsetud hauaplatsid, mururajad, pukspuuhekid ja lehtpuud. Muide, siin on paar pukspuud lausa ligi kolme meetri kõrguseks kasvanud.
Aga ruttu tõmbas mind teisele poole aeda. Sest need värsked hauad ja üldse… Ei tahtnud sel päikselisel ilusal päeval kaduvust oma meeltesse võimutsema lasta. Seevastu mu kaaslasele läks Jämaja kalmuaed väga hinge. Suisa nõnda, et leidis, et siin oleks väga ilus kord viimast und magada…
Ka siinne rannik on kaunis. Liiva-kruusane luiterohtudega vall, kivirahnuline tumesinine meri, kontrastiks maa pool oranžilt lõkendav vahtrapuistu riba. Põhja pool vohas rammus pilliroog, läände sirutus Armuadranina. Kas nii viletsale maale anti kunagi kellelegi armuadramaa? Teisal, lõunas, jätkus avar rannajoon kaugele, Ohessaare pangarandini välja. Sinnani me sedakorda ei jõudnud.
Jämaja rannal oli varuks ka üks paras üllatus. Jalamaid andsin talle oma nime: Sparglirannik. Just jah, siin liivasel rannavallil vohab üksjagu palju spargli- ehk asparipõõsaid. Sedasama meie aedadest tuttavat kaharat õhulist rohttaime, mida aastakümneid lillekimpudele roheliseks lisatud. Sparglisöömise komme pole rahva seas aga siiani eriti tavaks. Ehkki tegu väga maitsva köögiviljaga. Juba vanad roomlased hindasid seda.
Aspar arvatakse pärinevat idapoolseilt Vahemeremailt. Tema tänapäevase levikuga on aga segased lood. Vikipeedia väidab looduslikuks levilaks rannikualasid Hispaaniast Saksamaani. Samas mäletan oma esimeselt vahemereliselt reisilt metsiku spargli korjajaid Itaaliast Trieste kohal kerkivailt metsastelt mäenõlvadelt. Asparit peetakse ka Eestis looduslikuks. Ta levis varemalt vaid läänesaarte randadel, ent praeguseks on hajusaid leide ka sisemaal. Küllap meil siiski on ta metsistunud liik. Ilmselgelt on Jämaja ranna asparid alguse saanud kõrvalt kalmistult.
See oli eriline vaatepilt: üksikud asparipuhmad siin ja seal rannarohust tõusmas, mõni veel haljas, mõni kuldseks värvunud. Muist aspareist kandis kubinal punaseid marju, sellal kui teised neist täiesti ilma. Aspar on nimelt enamasti kahekojaline, eraldi isas- ja emastaimed.
Muide, aspar on üks isevärki tegelane. Kuulub aspariliste sugukonda ja suisa eraldi asparilaadsete seltsi. Ning tema nõeljad lehekesed polegi üldse mingid lehed, vaid lehtede ülesandeid täitvad muundunud harud ehk kladoodid. Teisi kladoodidega taimi meie looduses vist polegi.
