Pecsi linna kaitseb põhjaküljest Mecseki mäestik. See on suur roheline oaas valdavalt tasasemas põllustatud Lõuna-Ungaris. Kaetud peagu katkematu metsamassiiviga, mille rüpes kulgeb hulgaliselt ahvatlevaid matkaradu, mis aegajalt põikavad mõne väikse maalilise joa äärde.
Ojad langevad lubjakaljudelt, vahel on aga kasvatanud sootuks allikalubjaastanguid. Tänavuse, suvi otsa kestnud palava põuaga, olid need veelangused kardetavasti kuivale jäänud. Sestap neid kaema ei läinudki. Nii jäid nägemata niiskemad metsad pöökpuude ja sõnajalgadega.
Võtsime ette vaid jalutuskäigu üleval mäel asuva loomaaia väravast alla Pecsi linnani. Kuid ka see Ungari reisi ainsaks jäänud metsaretk pakkus kõike küllaga. Eeskätt jällenägemisrõõmu. Taaskord üle aastate oli ütlemata hea meel kõndida läbi lähisvahemerelise metsa. Just nimelt, seda tüüpi mets katab Mecseki mägede lõunapoolseid nõlvu. Taolisi jagub Ungarisse mujalegi, näiteks Balatoni järve äärde. Tuli tõesti väga tuttavlik tunne peale. Teisalt aga võinuks end vabalt kujutleda Itaaliasse Aadria mere äärsesse rannametsa. Noh, hea küll, tärpentinipistaatsiaid, humalpööke, prantsuse vahtraid ja igihaljaid iilekstammi siin pole. Imelikul kombel ka parukapuid mitte. Seda muidu Ungaris omamaist toredat põõsaliiki silma ei jäänud. Kõike muud jagus küllaga.
Valdavad karvased tammed ja õissaared. Ühtede mustjad peenekorbalised tüved koos teiste siledatega loovad paeluva kontrasti. Mitmel pool kõrguvad metsa suurimate puudena mustad männid. Ehkki Ungaris algselt mitte looduslik ja siia kunagi istutatud, sobituvad need üldisesse pilti väga hästi. Pealegi, mu lemmik on ikkagi segamets, kus lehtpuude seas ka okaspuid.
Mitmel pool jäi vaatevälja hõbepärna. Iseenesest üllatav, et see pigem niiskuselembene puu säärases termofiilses metsas esineb. Eks nad nägid hetkel õnnetud välja, põuast lehed puha longus. Päris närtsinud olid kirss-kontpuud ning naastused kikkapuud olid paiguti päris kõrbenud lehestikuga.
Selles metsas kasvavad veel üks tamme- ja saareliik: austria tamm ja ahtalehine saar. Nägime ka üheemakalisi viirpuid, villaseid lodjapuid, tuhkpuid ja laukapuid. Üht igihaljast torkava ruskuse põõsast ka. Hiljem nõlva alumises osas lisandusid põldvaher, mahaleb-kirsipuu, üks valge pihlakas ning päikselisemal viltukihiliste triiase lubjakivide järsakul leetpõõsaid. Luuderohtu natuke samuti. Päris jämeda karuse varrega. Aga sääraseid kasvab meil Sõrves ka…
Et karm kuivus valitsemas, siis rohttaimestikuga see paik tol hetkel just ülemäära ei hiilanud. Oli närtsivaid lood-angervarsi, kuivavaid Tamus communise liaanivarsi, millel roheliste viljade seas mõned mürgised mammud jõudnud punaseks värvuda.
Mu enda jaoks üheks muljetavaldavamaks leiuks osutus üksik must lumeroos otse metsaraja kõrval. Nahkjad talihaljad sõrmlehed küll kuivusest longus, ent ikkagi. Ma polnud seni lumeroosi looduses varem näinudki.
Sama raja kõrval hõbehelendas ogaputk. Mäerinnaku vaateplatvormi servas tuli neid juba päris mitu. Meie rand-ogaputkest on ta lehed palju kitsamad. Mis liigiga tegu? Kaasas olnud ungarlane Csaba ütles, et Eryngium campestre, tema kodumaal täitsa tavaline tegelane. Ungaris kutsutakse seda ka saatana püksteks või saatana valsiks. Eesti keeles on aga nimeks pandud nurm-ogaputk.
Siit ogaputkeliselt kaljuselt rinnakult avanes suurejooneline vaade. Kahel pool raamiks karvase tamme krässid, all kogu Pecsi linn, taamal vasemal saarena kerkiv väike mäemassiiv.
“See on Villanyi ahelik,” selgitas Csaba.
Ja lisas, et seal kasvab muuseas üks väga haruldane sügislill – Colchicum hungaricum, kes alustab õitsemist sootuks keset talve, jaanuaris-veebruaris. Selle lille levila ulatub siit lõunasse Bulgaaria ja Albaaniani.
Jah, tõesti, Pecsi kant on juba tõesti peagu Vahemeremaa. Tekkis iseäralik igatsus, et seal kauguses peaks meri paistma. Kuid ei. Edelas sulgesid silmapiiri kuumahägus siniseks miraažiks lahustuvad Horvaatia mäed. Alles nende taga, ligi kolmesaja versta järel, laiub Aadria meri.
Üheteistkümne aasta järel olin ma uuesti Ungaris ja jällegi lähedal Horvaatia piirile. Kuid Vahemereni siitpoolt taaskord ei küündinud.
