Täna on naistepäev. Paljude jaoks on see ehk veel vastumeelne nõukogudeaegne püha ja silme ette tuleb pilt punastest nelkidest.
Tuleb tunnistada, et naisena praeguses ühiskonnas hakkamasaamine on päris keeruline ülesanne. Endiselt kohtab suhtumist, et naine peaks kodus lapsi kasvatama, mitte tööturul meestelt magusaid ametikohti eest ära napsama.
Kui naine otsustabki pere kõrvalt tööd teha, saab ta selle eest tihti väiksemat töötasu kui mees. Kas lihtsalt sellepärast, et ta on naine?
Enamasti ei tähenda väiksem töötasu ei kergemat tööd ega väiksemat töökoormust. Pigem vastupidi – lihtne on ju tülikad ülesanded veeretada naiskolleegide õlule, kes palehigis üritavad oma töökohast kinni hoida.
Ka peavad karjääri teha soovivad naised pingutama eriti kõvasti, tõestamaks, et nad on oma ametikohal piisavalt head.
Keegi ei imesta, kui naised töötavad klienditeenindussektoris, küll aga imestatakse näiteks Rimi kassas meest nähes. Mees presidendi ametis pole midagi ebatavalist, samuti ka peaminister. Ometi leidis meedias palju kajastust, kui Eesti sai esimese naispresidendi Kersti Kaljulaidi – uskumatu ju, naine juhib riiki! Ja praegu on aktuaalne teema, et Kaja Kallasest võib saada Eesti esimene naispeaminister.
“Mõeldamatu ju, kuidas saavad riiki juhtida kaks naist, endal kodus lapsed kasvamas,” mõtlevad paljud n-ö vanakooli mehed praegu. Aga nii on, ajad muutuvad ja me kõik peame ajaga kaasas käima. Märk sellest, et naisi juba usaldatakse, on ka see, et riigikogu valimistel sai mandaadi 29 naist, mis on kõigi aegade suurim arv, alates 1992. aasta valimistest.
Hiiu Lehe arvates on tublid nii need naised, kes otsustanud karjääri teha, olgu siis tööelus või poliitikas, kui need, kes pühendunud ainuüksi perele. Sestap märgakem naisi enda ümber, väärtustagem neid nii korraliku palga kui hea sõnaga ja mitte ainult naistepäeval.
8. märts 2019
