Olime tol maipäeval tulnud just Kõpu lõunaranna Tiharu puisniidult, mis sajandi algul taastati, ent nüüd taas hooletussejäetult nukras seisus. Lõpliku punkti paneb Tiharule niidu segituhnimine metsssigade poolt. Ei sellest songermaast enam vist kunagi endist toredat puisniitu saa…
Hirmustes on lugu teisiti. Alles on küll vaid tükike kunagistest puisniitudest, ent pidevalt hooldatuna on tore näide kunagi nii laialt levinud maastikutüübist. Vanade võsastunud puisniitudega võrreldes on siin harjumatult lage. Ja rohustus peagu üldse mitte metsataimi, vaid laiguke püsik-seljarohtu sarapuu all. Valdav on heinamaa üksikute vanade sangleppade, kaskede, toominga ja paari laiuva sarapuuga.
Niiduliikide avastamise jaoks oli too külm maikuu keskpaik veel liiga vara. Nurmenukkude seas paistis siiski juba arvatavaid ööviiulite lehti.
Niidu keskel seisab küün, heinadki puha sees. Heina on tehtud siin isegi siis, kui polnud loomi, kellele seda vaja. Nüüd lastakse lisaks heinateole Pihlaka talu lambad aegajalt puisniidule sööma.
Hirmustest leiab ühtteist muudki vaatamisväärset. Nagu Pihlaka talu õue jalakapuu, kes maapinnalt võetud ümbermõõdu poolest on Eesti jämedaim jalakas. Lagedal külamäel seisab kivikuhjas üksikuna natukese võllapuud meenutav post. See on mälestus endisest tuuleveskist.
Maantee servast leiab aga hõbedase telefoniputka, milles lösutab lauatelefon. Tolle hargil teatab kiri, et minut helistamist maksab 2 kop, välismaale 15 kop.
Nõukalainel on ka punane A-märgiga bussipeatuse silt, millel Hirmuste nimi kirillitsas. Kunagi liinibussid Hirmustes täitsa käinud. Enam paraku ei ühtki. Üks buss siiski veel tuleb: poebuss.
