Mind ajendas kirjutama Aivar Viidiku artikkel 10. veebruari Hiiu Lehes, mis rääkis Hiiumaa tulevikust. Kuid mitte tema loo poliitiline kontekst, vaid ikka arutelu meie saare arengute ümber. Siiski pean alustuseks tunnistama, et imetlesin ka
Viidiku valimiseelseid võtteid. Näiteks niisugune: lihtsusta ja tee oponent pisikeseks, siis näeb rahvas sind suuremana. Sa ei peagi ise suur olema, lihtsalt räägi vastane pisikeseks. Aga see selleks, nagu öeldakse. Mitte demagoogiast ei tahtnud ma rääkida, vaid asja sisust, Hiiumaa tulevikust, seostamata teemat valimistega. Olete vast nõus, et saare arenguid ei saa muuta ükski valitsus ega riigikogu, vaid ikka ajalooline paratamatus ise. Ja mis on meie paratamatus? Ma näen, et selleks on Eestimaa ja Liivimaa vaheline piir, mis kulgeb läbi Soela väina. Aastasadu vaatab Hiiumaa näoga tinglikult Tallinna poole ja Saaremaa – kah tinglikult – Riia poole, ehk kumbki kujundab oma elu mandriga oma laevateed pidi. Aga kahe saare vahel möllab merevahune sügavik (mis on tegelikkuses oma kitsamas kohas nii paari meetri sügavune). Seda piiri on hoidnud alles eri aegade haldusjaotus, aga veel kindlamini on piir püsinud meie endi mõtlemisel.
ja