erakogu Peale Kärdla põhikooli lõpetamist läks Ingel-Ann Liibert õppima Nõo reaalgümnaasiumisse. Kuna sõit 18 kilomeetrit Tartust Valga poole asuvasse kooli oli pikk ja aeganõudev, valis ta sageli pisut kiirema variandi mandrile jõudmiseks – lennuki. Sageli lennukiga koju, Hiiumaale tulles sattus ta Tallinna lennujaama. “Seal kogetu meeldis mulle tohutult – nägin lähedalt, kuidas lennumeeskonnad oma tööpäeva kas alustasid või lõpetasid ning enesekindlalt läbi terminali kõndisid, rääkimata kojulennust endast,” kirjeldas Ingel-Ann.
Ilmselt on kõik, kes Tallinna-Kärdla liinil lennanud, märganud, et lennukil puudub uks kokpiti ja reisijate vahel. “Kõik need nupud, kangid ja näidikud tundusid tohutult põnevad ja nüüdseks olen jõudnud sinna, kus kõigi näidikute ja nuppude ülesanne, mis toona tundus täiesti arusaamatu, on minu jaoks suuresti tuttav,” rääkis tulevane piloot.
Gümnaasiumi lõpuks oli Ingel-Anni huvi lennunduse vastu kasvanud niivõrd suureks, et piloodi eriala tundus ainuõige valik: “Kuna mul õnnestus tihedas konkurentsis sõelale jääda, siis väga muid võimalusi ei kaalunudki.” Tema õpitava eriala täpne nimetus on “Õhusõiduki juhtimine” ja spetsialiseeruda saab kas helikopteri või lennuki ametipiloodiks. Viimane ongi Ingel-Anni eriala.
Tema sõnul on õpe mahukas: “Omandame põhiteadmised lennundusest ja lennukitest. Ametipiloot peab teadma nii lennuki ehitusest kui ka sellest, kuidas lennukid õhus püsivad, samuti õpime planeerima lendu nii, et kõik toimuks seaduste ja ettekirjutuste järgi ning mis kõige olulisem – ohutult.”
Esimene lend jättis külmaks
Elu esimene lennureis, mida Ingel-Ann mäletab, toimus siis, kui ta oli umbes kuueaastane, liinil Kärdla-Tallinn. “Kõige eredamalt on mul meeles see, kuidas lennureisi ajal ja ka pärast seda kõrvad lukus olid,” meenutas ta. Hägune mälestus on Ingel-Annil ka tolleaegsest Tallinna lennujaama terminalist, mis ei olnud siis veel uuenduskuuri läbinud. “Lend ise jättis mind üsna külmaks ning seda, et kunagi ise mõne lennumasina rooli istuksin, ma siis veel arvata ei osanud.”
Nüüdseks on tal poolteist aastat õpingute lõpuni ja seljataga ka esimene lend piloodina. “Nii nagu merenduses, on ka lennunduses teatud ametiastmed,” selgitas Ingel-Ann. Pärast kooli lõppu on veel vaja läbida meelepärase lennukitüübi tüübikoolitus, samuti tuleb simulaatoris läbi mängida erinevad olukorrad, mis päriselus ette võivad tulla, et valmis olla ootamatusteks. Läbides edukalt kõik kirjeldatud etapid, saab Ingel-Ann kõigi eelduste kohaselt pärast õpinguid asuda tööle teise piloodina.
Pärast õpinguid on tema esimeseks unistuseks ja plaaniks liituda mõne lennufirmaga, koguda lennutunde, saada kogemusi ja praktilisi teadmisi. “Sealt juba edasi kõrgemale ja kaugemale püüeldes on suureks unistuseks liikuda istme võrra vasakule ehk juhtida lennukit, olles ise kapteni rollis,” rääkis ta tulevikuplaanidest.
Pole sama, mis autosõit
Möödunud suvel sai Ingel-Ann esimest korda ise lennata. “Minu esimene lend kujutas endast tutvumist lennuki ning selle käsitlemisega,” märkis ta. Tulevane piloot lendas koos instruktoriga Tartu lennuvälja lähedal asuvasse treeningtsooni, kus harjutas põhilisi lennumanöövreid ja seejärel lendas Tartusse tagasi.
“Seda tunnet sõnadesse panna on keeruline – imeline, põnev, harjumatu, huvitav, pisut hirmutav ja hariv – kõik need emotsioonid ühekorraga,” kirjeldas ta oma esimese lennu emotsioone.
Ingel-Ann tunnistab, et lennuki juhtimine pole päris sama lihtne kui autosõit: “Lennukit juhtides ei toimu kõik nii kiiresti, kui autoga sõites. Tehtud liigutused realiseeruvad viivitusega, seega kõik tegevused tuleb eelnevalt hoolikalt läbi mõelda ja teadlikult sooritada.” Ka on lennukil palju rohkem näidikuid ning tähelepanu nende kõigi vahel õigesti jaotada on alguses keeruline.
Esimene lend ilma instruktorita on ees juba lähikuudel.
Üha enam naispiloote
Mõni aeg tagasi ilmus Hiiu Lehes artikkel tüürimees Getter Kaevandesest, kelle sõnul suhtusid osa õppejõude temasse kehvemini, sest ta on naine ning ka töökoha leidmine oli soo tõttu keerulisem.
Ingel-Ann nõustub, et ka lennunduses on praegu pildis rohkem mehi kui naisi. “Samas näen, et see on muutumas ja järjest enam kohtab naispiloote ja piloodiõpilasi,” tõdes ta.
Lennuakadeemias vahet ei tehta, kas oled neiu või noormees, suhtumine üliõpilastesse on igal juhul toetav, kiitis ta. “Ei ole olnud seda tunnet, et neiuna koheldakse mind teistmoodi ja kuigi piloodi eriala pole kerge, kindlasti mitte, kuid arvan, et sugu ei mängi siinkohal rolli,” on Ingel-Ann ka ise veendunud.
Tema sõnul on palju tähtsamad hoopis isikuomadused ning see, kuidas suudad teoorias õpitu praktikasse rakendada. “Kui stereotüüpselt arutleda, siis on üldlevinud arvamus, et mehed on tihtipeale pisut parema tehnilise mõtlemisega, naised aga seevastu pedantsemad – siinkohal ma nõustun,” tõdes ta.
Hoolimata sellest, et õpingud on viinud Ingel-Anni kodust kaugele Tartusse, plaanib ta pühad siiski Hiiumaal veeta. “Traditsioonilised jõulud tähendavad mulle rahulikku aega pere seltsis,” märkis ta. Ja lisas, et kindlasti kuulub traditsiooniliste jõulude juurde rikkalik jõululaud.
