Ly Kaups 
Reet Kokovkin 
Kaja Hiis Kaupsi ja Kokovkini ülesandeks oli töötada messi selle aasta partnerriigi – Eesti alal, kuhu toidumessi ajaks oli ehitatud kalakohvik. Kohvikus pakuti eestimaist kalasuupistet ja materjale Eestimaa kohta. Kaups ja Kokovkin jagasid postkaarte, millega tutvustati Hiiumaa LEADER-projekte koos eestimaiste retseptidega.
“Toidumess oli määratult suurem, kui kujutleda oskasin,” kommenteeris Ly Kaups. “Aga ega enne ei tea, kui ise kohapeal ei koge – sellisele messile tuleb minna ikkagi riigina, et kuidagi välja paista.”
Saabumispäeva õhtul osalesid nad vastuvõtul Eesti saatkonnas ja järgmisel päeval tutvustasid põllumajandusministeeriumi ülesandel rahvusvahelisel konverentsil “Maa–Linn–Mahe” Eesti mahepõllumajandust. Eelkõige olid fookuses kohaliku kogukonna ja lasteasutuste mahetoitlustamisega seotud tegevused ja projektid. Mõlemad osalesid ka paneeldiskussiooni läbiviimisel.
Konverentsi muljeid
Kokovkin vahendas märkmeid mahekonverentsilt, mille sissejuhatuseks rääkis konverentsi korraldanud ökoloogilise toidu tööstuste liidu [BÖLW] eesistuja Felix zu Löwenstein. Ta tõdes, et enamus linnatoidust tuleb maapiirkonnast ja just seepärast tuleb maapiirkondade eest hoolt kanda. Tema sõnastas ka konverentsi eesmärgi – ametkondade ja poliitikute teavitamine maa- ja linnapiirkondade seostest nende seoste paremaks kasutamiseks.
Saksamaa näide
Nürnbergi linnapea Ulrich Maly rääkis, et nende omavalitsuses on umbes 40 protsenti koolitoidust mahetoit. Palju on tehtud ka selleks, et mahetoit jõuaks linnainimesteni, näiteks haiglatesse. Linnapea pakkus, et poliitikud peaksid mõtlema välja viisi, kuidas saaks korraldada toiduringlust nii, et iga piirkond toidab ennast ise. “Kohalik kultuur ei koosne ainult sellest, mida saab piirkonnas teha, vaid see on pakett, kuhu kuuluvad ka kohalikud väärtused ja toit,” oli tema sõnum.
Prantsusmaa näide
Michaël Latz tutvustas oma koduküla Correns`i, mis Prantsusmaa mõistes on mikroküla. Külas elab 700–800 inimest ja 95 protsenti piirkonna põllumaadest kasutatakse mahetootmiseks. Peamine toode on vein, lisaks toodetakse teravilja, viljeldakse looma-, ravimtaime- ja köögiviljakasvatust ning toodetakse ka mahemett. Latz rääkis, et 20 aastat tagasi lahkus nende piirkonnast palju inimesi. Seetõttu tuldi välja ettepanekuga minna piirkonnas üle mahetootmisele. Praeguseks on paranenud elanike majanduslik olukord ja sealsed talunikud on keskmiselt märksa nooremad kui nad olid 25–30 aastat tagasi. Külas on kool ja söökla, kus 75 protsenti pakutavast toidust on mahe ja nädalas on üks taimetoidupäev. Sama söökla teenust kasutab ka kool. Külaelanikud on vabatahtlikult vastu võtnud ÜRO jätkusuutliku arengu tegevuskava Agenda 21 ja liiguvad selle eesmärkide suunas. Latz tõdes, et see tõi kaasa vajaduse ka elanike endi muutumiseks. Nii on keskkonnasäästlikumaks muudetud energiatarbimine – see hõlmab nii avalike hoonete energiasäästu kui elanike säästlikku käitumist. Samuti ei raiuta ümbruskonna metsi ja metsasaadused ostetakse elanikelt kokku. Külal on ka oma globaalne missioon – kuna külavanem sündis Kongos, soovitakse Kongo pealinna Rwandasse luua kool ja maheküla. Selleks on juba kogutud päris palju raha.
Taani näide
Kopenhaageni linnapea Frank Jensen rääkis linna lähistele loodud mahetootjate ühistust Organic Denmark, mis tegeleb mahetootmisega 80ndate lõpust. Algul pakuti mahetooteid lasteasutustele, kuid paarkümmend aastat tagasi olid avalike asutuste eelarved nii väikesed, et ei olnud võimalik mahetooteid osta. Seejärel alustati arutelusid, kuidas muuta lasteasutuste menüüd ilma eelarvet muutmata. “Toidust ollakse harjunud mõtlema kui lihast, kuid me muutsime mõtlemist ja pakkusime rohkem köögivilja ja vähem liha, see andis võimaluse pakkuda sama eelarvega mahetoitu,” selgitas Jensen. Ta rääkis, et mõned lapsed tulid selle mõttega kohe kaasa, mõned mitte. Ja siis said muudatuse algatajad aru, et laste hoiakute taga on täiskasvanute suhtumine. “Seega pidime jõudma ka täiskasvanuteni, et läbi nende jõuda ka laste suhtumiseni,” märkis Jensen ja tõdes, et muutma peab kogukonna suhtumist toitu. Nüüdseks on projektiga seotud 800 lasteasutust, sh spordikoolid jm. Viis aastat tagasi oli omavalitsuse eesmärgiks jõuda selleni, et Kopenhaageni lasteasutustes kasutataks 60 ulatuses mahetoitu, praeguseks on mahetoidu osakaal 75, lasteaedades 90(!) protsenti. Edu saavutamiseks on kasutatud maaelu arengukava toetusi ja korraldatud koolitusi. Praegu töötatakse selle nimel, et rääkida tehtust ka poliitikutele, kes teevad seadusi ja mõjutada neid seadusi muutma.
Hiidlaste Koostöökogu tegevuskeskuse juhataja Reet Kokovkini ettekanne kandis nime “Kohalik mahetot kohalikku kooli”. Viidates eelmisele ettekandele tõdes Kokovkin, et nemad püüavad teha Hiiumaal seda, mida Taanis tehti 10–15 aastat tagasi, ja tutvustas projekti Sirguvad Söögisellid.
Hiiumaa näide
Kokovkin märkis, et algas see küsimustega iseendale: Kas me teame, mida meie lapsed koolis söövad? Kas me teame oma kooli koka nime? Kas me teame, kui palju meie lapsed söövad kohalikku toitu? Kust tuleb koolitoit? Kui palju on laste laual kohalikku ja kui palju mahedat toitu? Kas koolid suudavad mahetoitu osta?
2010 alustati uuringuga, millest selgus, et ainult 11 protsenti koolitoidust on kohalik, pooled koolikokkadest on väga kogenud, kuid vajavad siiski selleteemalist koolitust. Kokad soovisid kohalikelt toiduaineid osta, kuid ei teadnud, kus ja kes nad on. Sama oli ka tootjatega, kes tahtnuks oma toodangut müüa, kuid ei teadnud, kes võiks olla sellest huvitatud.
Koostööprojekti alustatigi kokkade koolitusest, järgnes projekt Growing Gastronauts, mille partnerid Saaremaalt, Prantsusmaalt ja Inglismaalt. Selle raames toimusid kokatunnid lastele, lastevanematele, kooliaedade loomine, õppereisid õpilastele, kommunikatsioon koolide vahel, seminarid kokkadele, loodi veebilehed ja kokaraamat. Põhja- ja Baltimaade parima LEADER-projekti tunnustuse saanud koostöö jätkub tänavu. Käimas on ministeeriumi projekt, mille raames õpetatakse koolides, kuidas kasutada kohalikku ja mahetoitu lasteasutuses.
Itaalia näide
Itaalia näidet esitles Torino linnapea dr Piero Fassino. Ta viitas, et Itaalia on pikaajaliste gastronoomiatraditsioonidega ja hea mullastikuga maa, seega hea baas mahetootmiseks. Viimastel aastatel on palju tehtud mahetoodete kvaliteedi kasvatamiseks ja toodete kvaliteedikavade arendamiseks. Vastukaaluna massiliselt levinud kiirtoidule (Fast Food) sündis 1986. aastal algatus Aeglane Toit (Slow Food). Alustati koolidest ja lastest ning otsustati investeerida koolitoidu kvaliteeti. Sellest aastast hakati koolides ka värsket toitu valmistama. Mahetoidu teemal haritakse ka lapsevanemaid ja hariduslik kampaania hõlmab kogu piirkonda. Samuti käib selgitustöö, et kohalikud kaupmehed müüksid oma poodides mahetooteid. Itaalias korraldatakse mitmeid olulisi suursündmusi, mis seotud mahetootmise ja -tarbimisega – rahvusvaheline mahemess, biotehnoloogiamess – kõik selleks, et tõsta teadlikkust mahetoidust üle kogu riigi.
Hiiukala Grüne Wochel
Hiiumaa kalanduspiirkonda esindanud Kaja Hiis ja Tarmo Rajang jagasid Hiiumaad tutvustavaid trükiseid ning saare kalanduse ja kalastamisega seonduvaid infomaterjale. Tarmo Rajang näitas kohapeal, kuidas kalavõrku parandada. Hiis kirjutab MTÜ Hiiukala veebilehel, et see, nagu ka läänemaalaste ruup, äratas nii sakslaste kui Berliinis viibivate eestlaste huvi. Hästi läksid kaubaks ka pakendatud kuivatatud lestaribad. Hiis ütles, et kuna pole tegu berliinlasele harjumuspärase tootega, tekkis üsna palju küsimusi ning sealt edasi küsiti ka Eesti ja Hiiumaa kohta. “Vahetu suhtlemine messi külastajatega oli ilmselt parim osa sellest messist,” kirjutab Kaja Hiis.
Kirjapandud muljeid lühendas
HARDA ROOSNA
