Sõitsime Adaga Hiiumaale. Jõudsime praamile ja parkisin auto. Ada vaatas hindaval pilgul autot ja ütles heatahtlikult: “Mina küll niimoodi ei pargiks”. Tõepoolest, sõiduriist oli mitte just päris otse. Loomulikult oli mul väga piinlik ja parkisin auto uuesti. Sellest on möödas juba pea kaksteist aastat, aga iga kord kui auto kuhugi pargin, tuleb see Ada ütlemine meelde. Ja pargin uuesti, kui auto on “joonte” vahele veidi viltu jäänud.
Tagasiteel Hiiumaalt, jälle praamil kohvikus istudes ja juttu ajades, võttis Ada oma käekotist huulepulga ja värvis väga täpse käega oma huuled kenasti punaseks. Ilma peeglisse vaatamata. Minu imestamise peale ütles Ada, et alati pole ju peeglit käepärast ja ta on niimoodi harjunud.
Ükskord jälle Ada juures külas olles pakkus ta väga maitsvat klimbisuppi. Mulle tuli kohe lapsepõlv meelde. Peale seda kohtumist ja “taasleitud” toiduelamust hakkasin ka ise jälle klimbisuppi tegema, iga kord hea sõnaga Adat meenutades.
Ada ümmargune köögilaud oli tunnistajaks meie paljudele jutuajamistele, videokaamera ootas vaikselt kotis.
Ada mängis koos Eve Kiviga minu filmis “Sõbrannad” ja oli peategelane portreefilmis “Ada Lundver”.
Olen Adale väga tänulik, et ta lubas mind oma maailma.
Metsakalmistul on tagasihoidlik kivi – Ada Lundver 9.02.1942 – 6.10.2011.
Tema elust on Lea Arme kirjutanud raamatu “Ada Lundver. Minu elu sõnas ja pildis”.
Selles on palju rõõmu ja palju kurbust, aga Ada on aus – särav ja hingepuudutav.
Eve Ester
