Neile, kes poetessi tegemistega kursis, polnud see vast üllatus, et temalt võiks ilmuda fotoraamat, sest imelisi fotohetki loodusest jagab ta oma pildikodus juba aastaid ja sealt saab ka aimu, kui suure osa Viiu Härmi päevadest ja öödest võtab pildistamine ja fotodega tegelemine.
Nii Viiu Härmi lugu Hiiumaal kui ka verivärske raamat algab Puski külast, kus elas tema emapoolne vanaisa oma naisega ning möödusid tema esimene eluaasta ja lapsepõlve suved.
„Minu käest on ikka küsitud, kus see Puski küla on ja ma olen neile öelnud, see on nii lihtne: Puski külas elavad sisemaa mehed, mitte kalurid. Neid peeti sisemaa meesteks, kuigi mina ütlen nii: võtke kaart ette, lõigake Kõpu poolsaar sealt otsast ära ja siis selle joone keskpaigas ongi Puski küla. Ühele poole jääb Luigelaht ja teisele Mardihansu laht. Kaks merd, kolme kilomeetri kaugusel ja teie julgete öelda, et need on sisemaa mehed, aga nad ise pidasid ka ennast sisemaa meesteks.
Puski ümbrus on praegu hõredasti asustatud, kuid veel 1930. aastate lõpul oli siin elanike arv üsnagi suur. 2000. aasta rahvaloenduse andmeil elas külas kaheksa inimest. Puski küla, mille nime on kirjutatud mitmeti ja siin on toodud üleskirjutused 1564., 1565., 1576., 1599. aastast. No kuulge, kui Puskit on nii palju mainitud, siis ei saa see olla kellelegi võõras koht. See on kõikidele teile üks armas kena kohake,“ hõikab Viiu Härm.
Raamatu avab „Taimelava“. “Pilt on tehtud peaaegu jooksu pealt, sest alati on ju kiire tulla ja minna ja me oleme üritanud ikka igal suvel ja ka eri aastaaegadel seal käia,“ selgitab Viiu Härm ja loeb ette pildi juurde käiva teksti. “See on Selja talukoht liivasel seljandikul Puski külas Hiiumaal. Pildistatud 25. juunil 2019. Minu esiemade maa. Jõudsin siia kahenädalaselt juulis 80 aastat tagasi. Ema süles paadis üle mere ja hobuvankril külatänavalt üle kraavitrummi taluõuele. Siin läksin käima ja hakkasin rääkima. Oskan öelda oma vanaema moodi – suured tänud, suured tänud! Igas taimes siin on midagi minust, igale rohuliblele olen tänulik, iga õis on mulle omane ja kallis. Kõik need summutatud toonid sellel pildil ongi see päris mina.”
Viiu Härmi fotod on maalilised. Kuidas see foto juurde jõudmine oli? Mis on peamine, emotsiooni, värvi otsimine? Kas on üldse otsimine?
Viiu Härm: “Tegelikult on maalimise ja foto vahel olnud väga tagurpidi tee. Kunagi ma väga unistasin, et ma oskaks maalida. Olen käinud mõnes Sirje Runge maalitunnis ja mõelnud, et küll tahaks kõike seda, mida ma rannas näen, meelde jätta. Mul oli tuulepluusi taskus paber ja pliiats, kirjutasin ruttu-ruttu: helehall, tumehall jne ning arvasin, et jõuan selle hetke ära kirjutada. Midagi ma ei jõudnud. Aga siis võtsin ma kaasa oma esimese fotoaparaadi ja hakkasin sellega fikseerima seda, mida olin hakanud pliiatsiga kirjutama ja kui ma seda tegin, siis see oli palju kergem kui üleskirjutamine.
Nõnda hakkasin pildistama selleks, et üleskirjutamist vältida ja siis piltide pealt endale meelde tuletada, mida ma maalida saan. Niiviisi siis üritasin õppida maalimist, aga äkki käis peas üks krõks ja see ütles: aga kui pildi peal tuleb kõik see ilu välja, milleks siis veel pintsel kätte võtta? See läks nii sujuvalt ja tasapisi, et olengi jäänud pildistamise juurde. Muidugi, fotodel on omad võlud ja eks ma neid tunnistan ka. Fotoaparaat ripub mul kogu aeg kaelas.“
Need olukorrad siis lihtsalt tulevad?
“Jaa, see on lihtsalt see, et need vajavad ülespildistamist, et nad kaasa võtta ja jagamise soov on ka, sest teine inimene ei satu ju täpselt samasugusele hetkele ja nende jaoks pean ma selle pildi kuskil jagama ja seda ma üritan teha. Ma ei ole raamatusse piltide juurde kirjutanud kuupäeva ega kohta. Need tekstid raamatus on pigem see rännak, mida me oma mõtetes teeme, kui me looduses oleme. Need tekstid pole kirjutatud sel ajal, kui ma seda hetke läbi elan, vaid need on kirjutatud hiljem, kui ma neid hetki uuesti läbi elan, pilte vaatan ja neid juhtun valima. Ega ma ei ütle, et siin raamatus on parim valik, kaugeltki mitte. Aga see on minu mõttemaailm. Nii nagu need taimed seal liivaseljandikul on kokku mina ja need tekstid on samuti lihtsalt mina ja kui te neid loete, siis saate minuga tuttavaks. See on kõik, ei midagi enamat, nii vähekese saan teile anda.“
Fotosid vaadates jääb mulje, et taimed ja kivid on eelistatumad kui linnud-loomad ja inimesed?
“Paraku jah, see loodusevärk on siiski inimesest suurem. Kui vaatate seda värvide gammat, mis siin on, siis te ei saa minuga vaielda, vaid peate tunnistama, et nii ongi, sest seal on nii võrratuid värve, värvikombinatsioone, mida ei usukski, et looduses olemas on. Aga inimestest portreepilte ma ei tee,
sest inimene on nii edev. Kui ta näeb, et su aparaat on suunatud tema poole, siis ta teeb endale fotonäo või siis pahandab sinuga, aga igal juhul ei ole ta loomulik. Kui üldse inimesi pildistada, siis väga väikesi lapsi, kes ei tea, mis asi on pildistamine. Võib muidugi salaja teha ja teinekord isegi tuleb salaja välja kah, aga see nõuab siiski teistsugust närvi. Peale taimede on minu kõige suurem lemmik vesi kõigis oma olekutes – udu, aur, veepind, tuul veepinnal, jää tekkimine, jää lagunemine, tugev kamakas jääd, jää aknaklaasil. Kõik need asjad on nii võrratud, kõik nad taanduvad ühele sõnale, vesi, lihtsalt vesi. Minul on see tunne, et vesi annab meie maailmale kolmanda mõõtme ka siis, kui see on pildistatud. Pilt on ju kahemõõtmeline, aga kui sinna on pandud veepind, siis sa tunned, kuidas sa lähed sinna sügavusse ja näed nii kõrvale, taha, ette ja sügavikku ja ülespoole ka. See mõõtme tunne on mind alati saatnud.“
Mida raamatu pealkiri “Ilmatuga“ tähendab?
“Kõik meie ümber on ilmatu ja kui me oleme selle sees, siis kuidas me seda olekut nimetada saame? Me oleme koos ilmatuga. Nii on see pealkiri tulnud. See on raamat, mis mind tõeliselt köitnud on.“
Kuidas teie päevad Hiiumaa kodus praegu välja näevad?
“Minu jaoks on probleem ka kaks meetrit toas kõndida. Nii võtab kõik väga palju aega. Meil on Paul-Eerikuga (Paul-Eerik Rummo) rääkimise, koos arutamise aeg hommikune teejoomine ja kui päevaring otsa saab, siis öösel jällegi teejoomine. Paul-Eerik loodab ikka, et see algab varem, aga ei alga, sest me ei jõua. Temal on midagi vajalikku tarvis lugeda ja minul on ka tarvis ühele ja teisele vastata. Mul ei ole paljudega pidevat kirjavahetust, aga mõnele heale inimesele on tarvis märku anda, mõnda tahaks toetada mingis tema mures, kuigi sellega ka kipub olema nii, et lõpptulemusena ei jää sellekski aega. Päev läheb väga ruttu. Aga mul on ringkäik meie õuekese peal. See on unelmate koht, kus me elame. Meie maja ees on aas ja see läheb üle alumiseks aasaks. Kahe aasa vahele oleme koos Paul-Eerikuga loonud paiga, mida ma kutsun timmermanniks. (Maariba on saanud nime endise maaomaniku ja vana meremehe Kaarel Timmermanni järgi, kellest räägitaks legende ja mäletatakse tema pikka valget habet.)
Ja kui ma fotosaagiga tagasi lähen, siis on tarvis kõik üle vaadata, imestada, mis kõik päeva jooksul juhtunud on, aasa peal, terrassi peal.
Ma lähen magama öösel, õigemini hommikul, kui suur valge väljas, ka pimedal ajal, tavaliselt mitte enne viit, vahel pool seitse ja minu arust ajanäitajad, kellad, käivad sel ajal kiiremini, nad lausa kihutavad, tõepoolest, kuidas ajanäitajad kell 12 öösel panevad niiviisi ajama, et sa ei märkagi, et juba on kolm, juba on viis.“
Palju õnne, kauneid looduspilte ja tundlikke luuletusi ning tervist, tervist, tervist, armas Viiu Härm!
Artiklis on kasutatud esitlusel kõlanud küsimusi ja Viiu Härmi vastuseid neile. Esitlusel küsitles Viiu Härmi Hiiumaa muuseumi teadur Helgi Põllo.
Fotod: Eike Meresmaa
