Eesti uusim mängufilm Hardi Volmeri “Elavad pildid” jõuab Hiiumaa kinolinale juba nädal peale esilinastust.
Laupäeval, 2. märtsil kell 18 algab kultuurikeskuses teine Filmiklubi, mis ühendab filmielamused kinosaalist õhtupoolikuga Villa Loona kohvikus.
Filmiklubi on sel korral Eesti Vabariigi 95. sünnipäeva ja Eesti Filmi 100. juubeli lainel ning toob hiidlasteni Hardi Volmeri värskeima mängufilmi “Elavad pildid”.
Ajalooline draama näitab ühe maja elanike lugu läbi 20. sajandi, portreteerides iga ajastut sellele omases filmistiilis. Volmeri sõnul on tegu selles mõttes ainulaadse linateosega, sest maailmas pole teada ühtegi teist mängufilmi, milles oleks kasutatud läbi sajandi kulgevat ajastuomast filmistilistikat. “Sedalaadi film peaks olema nagu sõit Ameerika mägedel, et vahepeal võtab südame alt külmaks, siis paneb rõkkama ja kiljuma ning lõpuks poetad pisara, sest see on hää,” ütles Volmer Postimehes.
“Elavad pildid” läbi aja
Tarmo Teder kirjutas Sirbis, et filmi peamine tugevus on suurepärane näitlejate ansambel. Osades mängivad Sandra Uusberg, Priit Võigemast, Anu Lamp, Tõnu Oja, Ita Ever, Aarne Üksküla, Ain Mäeots, Hendrik Toompere jr jr, Marika Vaarik, Peeter Oja jpt.
Filmi peategelane Helmi sünnib parun von Strandmanni majja Tallinna vanalinnas aastal 1908. Selles majas ta rõõmustab ja kannatab, ihaleb ja pettub. Siin kasvab ta üles koos noorhärra Erikuga ning ootab oma suure armastuse õitselepuhkemist. Sama maja allkorrusel elab kinomehaanik Julius, kes ei ole Helmi suhtes sugugi ükskõikne.
Loomulikult ulatuvad majja ka ajaloo suured sündmused. Parketti tallavad nii sõdurikirsad kui härraste lakksaapad, majja mahub inimsaatusi kaugelt ja lähedalt, omi ja võõraid. Helmi kodu jõuab olla kord saksa salong, kord revolutsioonimuuseum, kord töölisklassi ühiskortergi. Vabaduse saabudes hakkavad maja ümber sebima kinnisvarasulid. Heitlikes aegades püsivad muutumatuna vaid kinosaal, mis elavaid pilte ekraanile paiskab, ning Juliuse vaikne armastus Helmi vastu.
Režissöör Hardi Volmer, stsenaristid Peep Pedmanson ja Hardi Volmer.