Hiidlaste koostöökogu rahvusvaheline toiduprojekt Sirguvad Söögisellid on löönud kõvasti laineid ja pealtnäha tundub kõik lihtne – kokad käivad välismaal õppimas, lapsed kokkavad, Evelin Ilves kiidab, meedia kirjutab. Kas see kõik on ikka nii lihtne ja milline on ühe rahvusvahelise koostööprojekti köögipool, küsisime Hiidlaste koostöökogu tegevuskeskuse juhatajalt Reet Kokovkinilt.
Reet Kokovkin: Selle projekti ettevalmistustöö võttis neli aastat enne kui ideest sai leping. See oli saarlaste, eelkõige Saaremaa koostöökogu projektijuhi ja maheklubi Saare Mahe liikme Karen Allase idee. Meie poolt oli Ly Kaupsil mõte tegeleda koolitoiduga. Teda huvitas, milline on selle kvaliteet, milline on kohaliku toidu tarbimise mõju kohalikule arengule, ettevõtlusele ja põllumajandusele. Hiidlaste koostöökogu algatas mitu aastat tagasi regionaalse koostööprojekti “Kohalik toit kohalikule kogukonnale” koostöös saarlaste ja läänlastega. Juba siis alustasime koostööd koolide-lasteaedade kokkadega. Peale seda hakkaski kerima mõte, et võiks olla mõned head näited, kuidas seda mujal tehakse. Karenil olidki võtta head näited Inglismaalt. Kui olime kokkadega käinud Saaremaal, Hiiumaal ja Läänemaal, oli selgelt näha, et neil on vajadus ja huvi oma silmaringi laiendada ja õppida. Lisaks huvile oli nende ahhh!-elamusest näha ka vajadus. Näiteks Eesti koolide puuviljaprogrammi osana ostetakse õunad poest ja arvatakse, et sellega tehakse lastele head. Aga kui kokad kuulsid Anne Luige loengust, mis kõik selles poeõunas sees on peale vitamiinide – kõik need pestitsiidid ja herbitsiidid ja kunstväetised – pani see kokad väga sügavalt mõtlema.
Milline on Hiidlaste koostöökogu panus projekti Sirguvad Söögisellid?
Kolme Eesti LEADER-grupi koostööprojekt oli mõeldud tihendama koostööd meie lasteasutuste kokkade vahel. Nad on väga tublid inimesed, samas ka väga hõivatud ja neil lihtsalt pole aega omavaheliste kontaktide loomiseks. Siis hakkas pisitasa kooruma ka rahvusvahelise projekti mõte. Meie kohaliku toidu projekti oli sisse kirjutatud üks välismaa õppereis koolikokkadele. Pärast seda kui saarlaste kaudu saime Prantsusmaa kontakti ja selgus nende huvi edasise koostöö suhtes, sõitsimegi koos kokkade ja projekti juhtkomitee liikmetega 2012. a märtsis Prantsusmaale. Juba uut, rahvusvahelist projekti arutama. Selleks ajaks olime aasta eeltööd teinud – prantslaste ja inglastega läbi rääkinud, suhelnud meilitsi, pidanud skaibikonverentse, koos mõelnud välja, kuhu Prantsusmaal minna, et reisist saadud kasutegur oleks võimalikult suur kõigile osapooltele. Iga tegevusgrupp pidi veenma oma liikmeskonda, et see projekt on kasulik – see veendumus tuli üsna kähku ja kõik tegevusgrupid said aru, et see on vajalik. Üksikasjad, nagu programm ja logistika, panime paika märtsis Val de Loires, kus sealse tegevusgrupi esinaine kirjutas pidulikult alla ka meie koostöölepingu. Lepingut kontrollisid ja allkirjastasid ka kõigi riikide ministeeriumid – see protsess oli suhteliselt pikk ja me saime selle tehtud 2012. a suveks. Märtsikuisel Val de Loire reisil osalesid ka Ly ja Toomas [Kokovkin – toim], kes jäädvustas kõik toimuva filmile ja riputas internetti. Kuna projekt on rahvusvaheline, on selles olnud kogu aeg ka internetimõõde. Samas oli Toomas ka meie logistik ja autojuht. Selleks, et kulusid kokku hoida, sõitsime, kaks saarlast ja üheksa hiidlast, 250 km Pariisist Val de Loire kahe autoga. Sel ajal kui sihtrühma liikmed, antud juhul kokad, sõitsid Val de Loires ringi ja käisid kogemusi omandamas, istusid juhtrühma liikmed pimedas toas ja kirjutasid järgmist tegevuskava kokku – see tähendas kolme päeva tihedat tööd.
Kuidas käib sellise reisi ettevalmistus?
Ettevalmistustöö algab juba siis kui projekti töögrupp saab kokku ja otsustab, et reis on vaja ette võtta. Programmi kokkupanemine võtab kolm–neli kuud ja see on pidev kooskõlastamisprotsess. Siis tuleb hakata otsima logistilist lahendust, kuidas võimalikult odavalt sihtkohta sõita, et saaks võimalikult palju inimesi kaasa võtta. See tähendab ka lennukipiletite broneerimist, soodsa hinnaga ööbimiskohtade otsimist, mis pole üldse lihtne, sest väljaspool hooaega on paljud majutuskohad suletud. Tavaliselt aga planeerimegi sõidud väljaspoole turismihooaega, sest siis on kõik kordades odavam. Kogu päevaplaan tuleb kellaajaliselt paika panna; mis kell alustame, kui kaua kulub sõiduks ühest paigast teise, mis ajal on lõunasöök, milline see lõunasöök on, mida me selle lõunasöögi ajal õpime. Kuna meil oli kokkadele mõeldud projekt, pidime ka lõunasöögi ajal midagi õppima – nii käisime eelmise reisi ajal ühte lõunat söömas koolis. Maitsesime, sealset koolitoitu, vaatasime, kuidas näeb välja köök, kuidas liiguvad lõunatavad lapsed ning vestlesime kohalike kokkadega. Korra käisime lõunat söömas restoranis, kus uurisime, kuidas töötab niisugune söögikoht väljaspool hooaega kui külastajaid vähe. Ühe õhtusöögi valmistasid meiega kaasas olnud kokad koos kohaliku kokandusklubi liikmetega. Kogesime, kuidas sujub koostöö olukorras, kus üksteise keelt eriti ei vallata. Saadi hakkama!
Selle aasta reisil käisid jätkuprojekti Sirguvad Söögisellid õpetajad, kes projektis osalevate lastega otseselt tegelevad ja töörühma liikmed. Samal ajal olid oma projektiga Val de Loires kolme Hiiumaa toitlustusasutuse kokad. Koostöökogu ülesanne oli leida Val de Loires sobivad restoranid, kus nad praktiseerida saaks. Kui meie kokk ütleb, et ta tahaks minna nädalaks ajaks Prantsusmaale õppima, siis see pole sugugi nii lihtne, muidugi kui sul endal just pole isiklikku tuttavat. Meie Prantsusmaa partnerid leidsid meie palvel need kolm kokka, kes olid nõus endale nädalaks õpilase võtma. Ja nagu ma tagasisidest aru saan, oli see nädal meie kokkadele väga kasulik. Aga oleme vastu võtnud ka LEADER tegevusgruppide esindusi partnerriikidest. Need prantslased-inglased, kokku 30 inimest, kes käisid möödunud sügisel Hiiumaal ja Saaremaal, lahkusid siit väga heade muljetega. Meie programm, mida me tegevuskeskuses mitu kuud ette valmistasime ja paika panime, sujus väga hästi. Kõik klappis kilomeeter-kilomeetrilt ja minut-minutilt ning meil ei olnud selle kolme päeva jooksul ühtki korda, mil oleksime kusagile väga palju hiljaks jäänud või asjata sõitnud. Me väga loodame, et sealtpoolt tulevad ka meile nüüd turistid.
Millise reisi ettevalmistusi praegu teete?
Saime koostöökogu hindamiskomisjonilt positiivse vastuse ja alustame Sirguvate Söögisellide järgmise etapi ettevalmistamist. See on õppereis Inglismaale, kuhu tahaksime kaasa võtta ettevõtjaid ja omavalitsuste töötajaid ning uurida toidu lühikest tarneahelat. Tahame, et põllumajandustoodete kasvatajad näeks, kuidas tuleks oma tulevaste klientidega töötada ja et ka ise tuleb julgelt oma toodangut pakkuda. Aprilli algul oli Käinas põllumajandusministeeriumi korraldatud mahetoodangu seminar. Mina nägin seal küll, et kontaktide loomine on meil alles väga algusjärgus: ühelt poolt ütleb põllumajandustootja, et ma ei saa ju kooli anda oma toodangut, sest koolil on omad väljatöötatud tarnekanalid ja nad ei hakka seda muutma. Samas kooli poolt öeldakse, et ta helistas mulle ainult ühe korra ja rohkem pole ma temast midagi kuulnud. Kontaktide loomine selleks, et inimesed õpiksid omavahel suhtlema ja toodang hakkaks mööda lühikest ketti lasteasutustesse liikuma, on selle projekti üks väga tähtis eesmärk. Selleks, et kohalikku toitu rohkem väärtustada, oleme teinud päris palju pingutusi, aga seda tuleb jätkata.
