1. märtsil annetati Kärdla linnavalitsusele Ernst Tõkke ajalooliste materjalide kogu, milles muuhulgas juttu ka Kärdla sadamast enne selle hävimist II Maailmasõjas.
Kui panna kokku erinevad killukesed, mida talletatud ajaloolistest dokumentidest leiame, saame huvitava pildi sadama tegevusest.
Kärdla sadamasild ehitati 1849. aastal. See oli varustatud rööbasteega ja selle juures sai korraga silduda kaks suurt laeva. Laevad pidasid ühendust Tallinnaga ja saarte teiste asulatega.
1920. aastal oli Kärdlas kauba- ja reisisadam. Sadamakailt viis kitsarööpmeline raudtee Kärdla kalevivabriku laohooneteni. Nii sadam kui raudtee kuulusid A/Sile Hiiu-Kärdla Kalevivabriku Ühisus ja see oli tähtsaimaks ühendusteeks muu maailmaga.
Aastal 1926 oli Kärdla suurimaks tööandjaks kalevivabrik, kus töötas 310 inimest. Raudteed mööda veeti põhiliselt kalevi toorainet, villa, mida tarniti suuremalt jaolt Austraaliast, aga seda kasutati ka muude kaupade, metalli, soola ja kütuse, vedamiseks kai pealt ladudesse ja tollipunkti. Kauba vedamist ei takistanud ka talv, sest Kärdla sadam oli praktiliselt jäävaba. Raudteel oli kaks auruvedurit.
Kalossiga
kaupluse pihta
Enne II Maailmasõda oli Kärdla sadam 139 m pikk ja 3,9 m sügav. Sadamas seisid halulaevad, päästelaev, veeteede valitsuse laev ja piirivalvelaev Kõu. Tihti olid seal ka soomlaste piirituseveopaadid. Vahel hoiti sadamas vesilennukeid, millega tehti Kärdla kohal lõbusõite.
Ernst Tõkke kirjutab oma päevikus nii: “Noorena käisin Kärdla turuplatsil tünnisõitu vaatamas. Kui olin 8 aastat vana, lendas linna kohal vesilennuk. See tegi linnarahvale lõbusõite ja maksis 5 krooni.”
Lõbusõiduvõimalust kasutas ära Kärdla ärimees Grehenbühl, kes ükskord vesilennukiga lennates viskas oma kaupluse kohal alla kalossi. Kahjuks ei ole päevikus kirjas, kas ta selle kalossi pärast ka üles leidis või kas majale pihta sai.
Ernst Tõkke töötas alates 1938. aastal Kärdla kalevivabrikus. Pärast sakslaste lahkumist ja töö vähenemist kalevivabrikus läks ta 1940. aastal tööle Lehtma sadamasse sõjaväebaasi ehitusele, kus ehitas palkidest sillakaste ja pani neile peale plankusid. Seejärel läks ta tööle süvendajale Nord, kus oli praamiluukide avaja ja sulgeja. Ta töötas ka Kärdla sadama süvendamisel. Sadama ehitusel olid tööl ka kohalikud mehed, kes vedasid sadamakive.
20. juunil 1940.a sai Ernst Tõkke madruse koha aurulaeval Hiiula, millega sõitis Hanko, Leningradi, Tallinna, Kärdla, Roomassaare, Mõntu jt kohtade vahel. Laevaga veeti sõjaväele materjale, kaupu ja muud vajalikku.
Kärdla sadamasse käis Tallinnast kaks korda nädalas reisilaev Dagmar. Laev saabus neljapäeval ja lahkus pühapäeval. Harjult pärit Rudolf Veevo räägib oma mälestustes sõitmisest reisilaev Dagmariga, mis väljus Tallinnast kl 8 hommikul ja saabus Kärdlasse 16.30.
Kaubalaeva saabumine Kärdla sadamasse oli sündmus omaette. Lossimisel said vabrikumehed lisateenistust. 1938. aastal veeti sadama kaudu 2 542 tonni kaupu. 1940. aastal, kui saarel ehitati vene sõjaväebaase, oli sadama kaubamaht 16 256 tonni.
Sadama häving
1941. aasta 12. oktoobril sai saksa lennukitelt tabamuse Kärdla sadamas seisnud aurik Hiiula ning vigastada sadamasild. Vancouveris elav välishiidlane Erich Tõkke kirjutab oma mälestustes järgnevalt: “Aga mis nüüd juhtus! Ühekorraga olid taevas kolm Saksa hävitajat. Need tegid väikese tiiru ja mõne minuti pärast lendasid jälle tagasi üle keskväljaku sadama poole. Korraga kuulsime sadama poolt mürinat ja pommide lõhkemist. Nägime, kuidas suits ja rämps üles kerkisid. Kuulsime veel kuulipilduja raginat – kuid need kolm hävituslennukit olid juba vaateulatusest kadunud. Vene õhutõrje ei tabanud ühtegi. Mida see nüüd tähendas? Mis juhtus Kärdla sadamaga? Lennukid olid oma laastamistöö teinud ja lahkunud, Kärdla sadama kai aga oli purustatud ja kai kõrval olnud laev Hiiula vajus põhja. Sinna purustatud sadamasilla kõrvale jäi ta kauaks ajaks. Aastad hiljem sain juttu ajada põhjalastud laeva kapteniga. Kohtusime Vancouveris tema kodus. Kapten väitis, et laeva pommitamise hetkel ei viibinud laevas ühtegi meest ja inimohvreid ei olnud.”
Kärdla sadam tegutses 95 aastat. See on enam kui kolm põlvkonda. Ernst Tõkke andmetel hävis puust sadamasild lõplikult vahemikus 1946–1948 talvise jää ja tormide hävitustöö tulemusel.
ANNELY VEEVO
Allikad: Nõukogude Hiiumaa, Ernst Tõkke, Erich Tõkke ja Rudolf Veevo
mälestused.
