Tänases Hiiu Lehes avaldame abiturientide esseekonkursi võidutöö, millest kumab suurt muret Hiiumaa noorte vaimse tervise pärast.
Ühest küljest on lausa valus lugeda, et noori, või osa neist, vaevab äng ja lootusetus. Jah, see on essee, loovtöö, aga küllap autor teab, millest räägib. Ja küllap ka selles unistuses – tulla kunagi saarele tagasi ja rajada siia oma praksis, mis just noorte vaimse tervisega tegeleb – on vähemalt terake tõelisest vajadusest tingitud soovi. Küllap see mure, et abi saamiseks peab minema kuhugi mujale, on väga päris.
Teisest küljest teeb see südame natuke rahulikuks ka – näha, et noored saavad mõelda sellistest asjadest ja mõtlevadki. See tähendab, et paljugi on neil juba olemas. Ja see tähendab, et kõikvõimalikele füüsilistele asjadele lisaks on neil ka empaatiat.
Kõigile noortele, keda see äng ja lootusetus vaevab, tahaks öelda, et läheb paremaks. Ausalt. See ei tähenda, et ei peaks sellest rääkima, aga halval hetkel julgustaks neid enda lohutuseks seda mõtlema küll. Essee autorile, kes kardab, et lihtsalt kuulamine ei ole piisav, tahaks öelda, et on. Ausalt. Sellest, kui saab oma muredest kellegi omavanusega rääkida, on tohutult palju abi. Ja vahel on just hea, kui keegi lihtsalt kuulab ega paku lahendusi.
Aga suurtele inimestele, kelle kätes on võim midagi ette võtta, tahaks öelda, et palun kuulake, kui noored ütlevad, et neid vaevavad äng ja lootusetus. Palun kuulake seda unistust kohast, kus oma muredest rääkida ja abi saada. Palun võtke seda tõsiselt. Kindlasti on omajagu päriselt tõeks saamise võimalust ka fantaasias sellestsamast esseest, kus Hiiumaal avatud noorte vaimse tervise keskus on osutunud väga populaarseks Eestis ja kaugemalgi.
See võib isegi olla kogu maailma paremaks muutmise võti.
