Rannametsa arboreetumi niiöelda spetsialiteediks on vahtrad – Ants Metsal on olnud auahne plaan Vintrile kokku saada kõik mõeldavad maailma vahtraliigid, kes vähegi võimelised Sõrvemaal ellu jääma.
Küsisin, et palju sul siis neid juba kokku saanud on? Täpset arvu ei osanud Ants öelda. rehmas, et liike ja alamliike üle saja igatahes. Selline vahtrate kollektsioon on suisa üks Euroopa tippe!
Vahtrad meeldivad küllap enamikule meist, aga nii vägevast valikust mahub siin nimetama vaid mõnda. Selliseid, kes mulle sel käigul rohkem silma torkasid. Üks neist on kindlasti sametjas vaher (Acer velutinum) Kaukaasiast. Ta on tohutu jõulise kasvuga ja võib arvata, et kosub siin hiiglaslikuks. Praegugi juba vägev. Suured rohelised lehed on alt hõbejad, harmoneerudes heleda tüvega.
Seevastu prantsuse vahtral (Acer monspessulanum) on pisikesed lehed. Puuke siin viiemeetrine. Hall vaher (Acer griseum) võlub oma kestendava punase koorega. Tema kolmetised liitlehed värvuvad vahtratest kõige hiljem, olles siis lillapunast tooni.
Tõeliselt pilkupüüdev, nagu Jaapani templiaedade piltpostkaardilt, on tiigiäärne ergavpunase sügislehestikuga vaher. Päris täpselt ei tea Ants isegi, kellega õigupoolest tegu. Pakkus, et vahest siiski Acer sterculiaceum ssp franchetii.
Väga nõutud on Antsu südaja vahtra seemned, ta saadab siit mujale Euroopasse neid laiali.
Valgepöögilehise vahtra lehed, nagu nimigi ütleb, meenutavad sootuks valgepöökide omi.
Muuseas on tänavu maha susatud nahkjate kolmehõlmaliste igihaljaste lehtedega Acer oblongum, kes seni kasvuhoones elas. Kas säärane lähistroopiline tegelane siin ellu jääb, eks näis – kehitas Ants õlgu.
Haruldased on sulgjate lehtedega tiibvahtrad. Dipteronia sinensis on siin üle pea sirgunud. Mulle siitsamast aiast kunagi antud tiibvaher külmub Hiiumaal aga lootusetu järjekindlusega tagasi.
Ants saari ei salli
Muidugi on Rannametsas esindatud näiteks igasugused tammed. Neist austria tamm (Quercus cerris) juba kümnemeetrine. Ja erinevad pärnad ning kikkapuud. Ainult saari Ants ei armasta. Et seda harilikku saart kõrval terve mets täis nagunii. Ainsana sallib ta aias õissaart (Fraxinus ornus). Too on kolmemeetrine ja on õitsetanud oma kreemjaid pahvakaid juba kolm suve.
Harilik kastanipuu (Castanea sativa) on istutatud kümne aasta eest, on laiuvoksise võraga ja mitu aastat viljunud. Nüüdki avanesid ta oksteil ogasiilid. Kastanid sees enamasti küll tühjad tössakad, ent mõni siiski ka korralik ja loodetavasti idanemisvõimeline.
Viljumiseni on jõudnud ka põõsjad kuni kolmemeetrised kuldpöörispuud (Koelreuteria paniculata). Nõndasamuti kannab juba aastaid viljakerasid vahtralehine plaatan. Tõsi, ta on sametja vahtra ja teiste vahele jäänult pigem kiitsakalt kõrgusse visanud, vaat et üle kümne meetri, tüve läbimõõt vaksajagu.
Vahtralehisest plaatanist sestap head ülesvõtet ei saanud, küll aga kolmemeetrisest idaplaatanist (Platanus orientalis). Seesama on mu enda “lapsuke”. 2013. aasta kevadel korjasin Bulgaariast looduslike plaatanite seemneid, ent mul Hiiumaal ei võta idaplaatanid üldse vedu. Siia Sõrve toodult vohab mis mühin. Loomulikult olin seal nüüd täitsa kade. Kas just kadedusest roheline, aga siiski.
Seevastu Antsult kuue aasta eest saadud Stuartia monadelpha tunneb end Nõmbal hästi, üle mu pea sirgunud. Rannametsas läks see liik aga hoopis välja. Ants hankis uue. Muid stuartiaid on tal aga veel mitu liiki, sealhulgas Stuartia pseudocamellia, kes õitseb ja viljub. Teepõõsaliste hulka kuuluvad stuartiad on ühed väga ilusad puud. Oma tervena mahalangevate õite, oma punerdavate sügisvärvide ja oma kaunilt irduva ja seetõttu sileda kaneelpruuni tüvekoorega.
Ei olnud kass, oli tuvipuu
Magnooliatest tasub kindlasti mainida Magnolia officinalist. Tollel on vägevad laiad lehelahmakad. Muuseas on siin esindatud ka hiina tulbipuu. Tõsi, lehed ameerika tulbipuuga peagu äravahetamiseni sarnased. Küll on see liik aga külmaõrnem.
Siis veel pikkpeente kauntega trompetipuud on siin olemas. Ja loorberiliste hulka kuuluv kolmehõlmaliste suvihaljaste lehtedega haruldane Lindera obtusifolia. Ja neljameetrine ameerika ambrapuu (Liquidambar styraciflua). Ja vahel veidi tagasi külmuv ülepea sinisõrme (Decaisnea fargesii) põõsas. Söödavad mahlased kaunad olid just parajasti värvumas.
Viljumiseni on jõudnud hiina vürtspõõsas (Sinocalycanthus sinensis). Tema on Antsu sõnul aga hirmus nõudlik tegelane – tahab pidevat niiskust, kobedat head mulda ja mis kõik.
Päris ilusaks, viie meetrini, on kasvanud tuvipuud (Davallia). Oma iseäralikke valgeid “taskurätiõisi” pole seni siiski veel ilmutanud. Üks “aga” on neil ka. Nimelt kipuvad suvel lehkama. Algul süüdistas Ants kassi mõõdutundetus urineerimises. Hiljem selgus, et “aroom” pärineb tuvipuude lehestikust.
Üliharuldane raudpuu Hiinast
Ega kõiki Rannametsa arboreetumi erilisi lehtpuid jõua tõesti siinkohal üksipulgi ette lugeda. Lõpetuseks tuleb aga kindlasti mainida raudpuid. Eestis üritatakse kasvatada Kaspia äärsetest metsadest pärit Parrotia persicat. Enamasti ebaõnnestunult. Eks ta ole soojalemb ja teab mis veel.
Vintril on kaks raudpuud, kumbki erinev. Alla kahemeetrine, laiuvoksine, kaotas kunagi lumemurrus ladva. Tema lõkendab oma oranže lehti lausa novembri keskele välja. Teine, neljameetrine, paraku säärast sügisvärvilist pillerkaart ei paku. Muide, Parrotia persica on siin jõudnud ka õitsemiseni. Varakevadel ilmuvad raagus okstele punased tutikesed. Tahaks iseoma silmaga näha…
Vähesed teavad, et nõiapuuliste sugukonda kuuluvas raudpuu perekonnas on ellu jäänud teinegi liik. Hiinast pärinev Parrotia subaequalis. Rannametsa arboreetumis on too täitsa olemas. Huvitav, kas Eestis ainus seda liiki raudpuu üldse?