Hiiumaa saab laias laastus tõmmata kaheks: valge lääs ja punane ida. Juttu ei tule aga muidugi mitte kommunistidest ega muust säärasest, vaid tolmpeadest.
Tapio Vares | Hiiu Leht Mis võiks olla veel mõnusam kui jalutuskäik mööda laiu randa, eks ole. Tegelikult see ilus Saarnaki läänerand, mööda kõrgest...
Mullust suve meenutades tõden ikka taas, et jaaniaeg Saarnakil oli see kõigem. Kuigi hingest kipub aastakümnete kuludes suurem nooruslik kõigest vaimustumine ja romantilisus kaduma,...
Kuues pilt. Ojaküla saar oli kunagi võimas puu. 1970ndate algul 26 meetrit kõrge ja tüveümbermõõt 4,3 meetrit. Paraku murdus ta 1988. aasta 30ndal novembril...
Neljas pilt Ojaküla Põrgukivi oli mu jaoks üllatus. Ei mäletanudki, et ta ikka NII suur on. Esmalt lähenedes üks kuubisein, mis tagantvaates osutus tõsiselt...
Võib-olla on valge tolmpea mu lemmikorhidee. Ühest küljest võiks arvata, et just tema harulduse tõttu. Eesti mandriosas jagub tal vaid paar leidu, peamine kasvupiirkond...
Esimene pilt Ojaküla Järvemäed. Ei mäletagi, millal ma viimati siin käisin. Ega mitte oma esimesel avastusretkel märtsi lõpus 1999? Koht on muljetavaldav. Kunagi asus...
Soe-soe heinakuu. Suure heinategemise sekka sai ühel õhtul siiski ka üks väljasõit ette võetud. Sinna Kõpu otsa. Kalana oli kunagi mu lemmikküla. Selline natukese...
Suvel on kõike korraga nii palju. Tahaks igale poole jõuda, et sellest osa saada. Aga ei jõua. Saati kui oma hiiglaslik aed tööd ja...
Talv… Kisub küll nagu kevade poole, ent siiski on see kaugel. Kõik need õied ja puha. Seniks on aga paslik meenutada toredaid kilde mullusest...