Lasnamäe Paevälja alvar piirneb põhjasuunas Maarjamäe klindiastanguga. Siingi võttis tol mullusel juuni algupoole päeval vastu anemoonide õitemöll. Ja õide puhkenud maasikad. Või sootuks muulukad, nagu säärase paepealse kohta võiks arvata? Ning verevate kurerehade puhmakesed, millel avanemas esimesed erelillad õied.
Siinne maastik maalis uskumatu eredusega võrdluspilte kusagilt lähisvahemerelisest loodusest. Jah, just, kümne aasta eest Itaalias Garda järve ääres Manerba loodusmaastikul võis nautida üsna sarnaseid vaateid. Teisalt klibuharja jalgrajal, kus ümber krässakad saarepuud ja teised – justnagu üksühele laenatud Balatoni järve Tihanyi poolsaarelt…
Muidugi pole siin kõiki neid lõunamaiseid puid-põõsaid, kuid üldmulje loob hämmastavaid paralleele. Kaljude all vohab lehtpuude lopsakus, taamal all säbarduv sinimeri. Siin pangapealsel niidud laiutavate üksikpuude ja laiali pillatud põõsatutsakatega. Tõesti eksootiline pilt. Sest… sääraseid põõsaid silmasin ma elus üldse esmakordselt. Mõned lausa üle pea, väiksed, kergelt karvased lehed ja pisikesed õied oksteil. Tuhkpuud, selge see. Aga meie harilik tuhkpuu kasvab pigem laiali losutavate vitstena. Need siinsed aga korralike püstiste põõsastena. Ei, õnneks mitte metsistunud läiklehine tuhkpuu. Hoopis must tuhkpuu (Cotoneaster niger). Haide-Ene Rebassoo “Hiiumaa kildude” raamatust võib lugeda, kuis poole sajandi eest arvati seda liiki kasvavat Eestis peamiselt Paldiskist idasuunda. Tema leidis musta tuhkpuud ka Kõpust. Huvitav, on see seal endiselt alles? Uues ilmunud Eesti taimeatlases pole Hiiumaa leiud uut ülekinnitamist leidnud.
Musta tuhkpuu kasvualad jäävad põhiliselt põhjaranniku piirkonda, eeskätt Tallinna kanti. Kuigi haruldane, kuulub vaid III kaitsekategooriasse. Muide, et asi ikka keerulisem oleks, on eraldatud veel omaette pisiliik rannamõisa tuhkpuu (C. rannensis), kelle levila vaid Rannamõisa ja Tallinna klindiservadel, arvatavalt ka siin Maarjamäel. Ei tea, kas asja nii udupeeneks ajamine siiski on õigustatud…
Igatahes hakkasid need mustad tuhkpuud mulle kohe meeldima. Selline natuke võõrapärane puudutus ses niigi lõunamaise moega ümbruses. Musta tuhkpuu levik ulatub Ida-Euroopast Kesk-Aasia ja Siberini, osaareaal suisa vaikse ookeani ääres Primorjes. Nii et vahi kus: levila käib Eestist vastu Hiina piiri ja kaugemalegi!
Sügisel tasuks siia tulla valminud sinakasmusti vilju korjama – plaanisin seal siis. Süüa need ei kõlba, aga seemnest võiks proovida uusi taimi kasvatada. Täitsa väärt ilupõõsas oleks! Ja muidugi eriti uhke oleks, kui meie oma Kõpust musta tuhkpuu üles leiaks…
