Hiiu Leht võitis Meediaettevõtete Liidu kujunduskonkursil maakonnalehtede uudislugude kategoorias esikoha. Auhinna vääriliseks tunnistati 22. novembri esilehe kujundus „Hirmuste külas on nüüd üks maja pime“. Autor Valdek Alber. Kujunduses kasutatud foto autor Meeli Küttim.
Istusin pressipeol, võidudiplom süles, käed värisemas ja vaatasin seda kujundust ja seda fotot, kus Riho Sibul vaatab otse sinu poole alla, silma sisse ja mõtlesin: „Kuidas on võimalik, et tegime sellisest kurvast asjast praegu sellise rõõmusündmuse?“ Tundsin isegi natuke süüd.
Lehes on surm kogu aeg su ümber. Sa pole seal juures, kui see juhtub, aga sa oled seal kõrval, kui sellest teada saadakse. Ja see puudutab sind iga kord, sest see käib läbi sinu telefoni, läbi sinu näpuliigutuse, läbi sinu silmapaari. Ei saa öelda, et üks on tähtsam kui teine, aga kui lähevad suured ja mõjukad, siis on terve toimetus seda tunnet täis, et käis mingi põnts.
Kultuuritegelaste põnts on veel eraldi. Kuulutusi pole, aga on vaikne teadmine, et mälestusi ja kujunemislugusid on palju. Näiteks, kui laulsid juba teismelisena kaasa „Ma sind ei tea, ei tunne veel“, ilma, et oleks ise arugi saanud, millest täpselt lugu räägib, aga see tunne jääb. Kui selle loo autor läheb, siis see mälestus muutub ja kui mälestus muutub, muutud sina.
Riho põnts oli üle-eestiline. Ja Hiiumaa, Hirmuste… Oli oluline koht Riho Sibula jaoks. Me tegime selle kujunduse siirast soovist, et see põnts ei tunduks väiksem, kui ta oli.
Nagu Riho seal pildi peal vaatab, väikse muigega, on just viimase mantlinööbi kinni nööpinud ja kitarri kätte võtnud, heidab veel viimase pilgu, enne kui ümber pöörab ja läheb, öeldes: „Panite mu pildi esikale, jah? No ise teate. Kui võidate, siis peate välja kannatama selle imeliku tunde, nagu oleksite mu minekust kasu lõiganud.“
Hakkasin naerma. Tal on õigus. Asi pole meis. See oli tema auks.
Piret Eesmaa
