Möödunud nädalavahetus oli väga pidulik. Ikkagi Eesti Vabariik 106. Minu jaoks algas pidulikkus juba neljapäeva õhtul, kui osalesin ühel väiksemal isamaalisel sündmusel. Sattusin peolt samal ajal lahkuma koos toreda abielupaariga, kes mulle hüvastijätuks hõikas: „Homme Käinas kohtume! Sa tuled ka, on ju?“
Autoga koju sõites mõtisklesin selle üle, miks nad küll tahavad valla aktusele minna. Pealegi oma vabast ajast. Olin nende innukusest üllatunud.
Muidugi läksin ka mina aktusele, sest mul oli põhjust. Lausa kaks põhjust: olin andnud oma panuse tublide inimeste tunnustamiseks.
