Hiljuti saime Hiiu Lehest lugeda et saavutati kompromiss. Hiiumaale ei tule rahvusparki, aga kaitse alla läheb 7000 hektarit riigimetsa.
Eesti keele seletav sõnaraamat annab vasteks, et kompromiss on vastastikuse järeleandmisega saavutatud kokkulepe.
Kes need siis on olnud, kes on kokkuleppele jõudnud?
Kokkuleppeni on jõudnud Kliimaministeerium ja seesama sihtasutus, kes tegi 2022. aasta hiliskevadel ettepaneku enam-vähem kõikjal Hiiumaa riigimetsades rahvuspark luua. Sihtasutuse kodulehelt on lugeda, et nemad tunnustavad ministeeriumi otsust ja Hiiu Leht tsiteerib kantslerit : „Arvan, et leidsime hea kompromissi, kus püüdsime nii palju kui võimalik arvestada ka kohaliku kogukonna arvamusi.“
Eelkõige arvestatakse nende suvemajade omanike soovidega, kes on mingil moel veidikene kuulsad.
Me oleme jõudnud ajastusse, kus poliitikud teevad otsuseid arvamuste põhjal ilma analüüsideta ja kohalikust kogukonnast arvestatakse ka vaid nendega, kelle arvamus on otsustajatele meelepärasem.
Eelkõige arvestatakse nende suvemajade omanike soovidega, kes on mingil moel veidikene kuulsad. Nemad on mõjukamad kui kohalikud aastaringselt saarel elavad ja töötavad tavakodanikud ja sobivad seetõttu märksa paremini poliitikute ning meedia jaoks kohaliku kogukonna esindajateks. Poliitiline kapital on ju valijate hääled ning kuna metsaraiest on suudetud kujundada koll, mis enamikele inimestele ei meeldi, siis on poliitikute sammud täiesti arusaadavad. Mida rohkem kaitsealust metsa, seda suurem populaarsus. Valimistsükkel on ju neli aastat ja pingutama peab selle lühiperioodi nimel, kaheksakümneaastane metsapõlve kasvuring on liiga pikk periood, sellele ei ole mõistlik populaarsuse kogumisel panustada.
Seda, milline sotsiaalmajanduslik mõju kaasneb täiendavate tuhandete hektarite riigimetsade majandusest väljalülitamisega, ei ole vaevutud senini analüüsima.
Ei ole vaja mõelda, mis saab täna kaitse alla võetavatest metsadest poole sajandi pärast, see ei huvita arvamuste ajastul kedagi. Kedagi ei huvita ka need kulud, mis on varasemalt kaitsealuseks metsaks muudetava majandusmetsa kasvatamiseks tehtud. Neid justkui ei olekski olnud. Kas varasemaid investeeringuid metsakasvatusse kunagi üldse keegi kokku arvestab?
Seda, milline sotsiaalmajanduslik mõju kaasneb täiendavate tuhandete hektarite riigimetsade majandusest väljalülitamisega, ei ole vaevutud senini analüüsima. Kuidas see mõjutab tööhõivet Hiiumaal, kas kohalikel ettevõtetel on siin veel tegutsemisvõimalusi või mitte? Kas Hiiumaa ettevõtjad on enam võimelised metsatehnikasse investeerima? Kuidas mõjutab metsasektorist vähenev üksikisiku tulumaks valla eelarvet? Kuidas on mõju taristutele? Milline osa Hiiumaa metsateedest jääb loodavatele kaitsealadele ja milline seisukord neile teedele tulevikus tagatakse? Need on vaid mõned näited teemadest, mis peaksid olema selged enne otsustamisi.
Veel naiivsem oleks loota, et ministeeriumis tehtaks analüüsi, kui paljudel hektaritel Hiiumaa erametsades tehti nendel kahel viimasel raiehooajal kiirkorras raieid just rahvuspargi ohust tulenevalt. Näiteid, kuidas mandrimaa rahvusparkide laiendamisega eraomandit on natsionaliseeritud, on ju piisavalt, et parem kohe raiuda, kui hiljem oma varast ilma jääda.
Eelkõige unustatakse ära selline oluline ressurss nagu maapind, sest just sellest meie riik koosnebki.
Kahjuks ei ole Hiiumaa näide mingi üksikjuhtum, vaid kogu metsasektori juhtimine poliitikute poolt on Eestis jõudnud ummikseisu. Alustame kasvõi sellest, et täna ei ole meil endiselt metsanduse arengukava, kuigi selle koostamist aastateks 2021–2030 alustati juba aastal 2018. Nii olemegi pikalt olnud olukorras, kus riigimetsa raiemahtusid otsustavad erinevad ministrid kord ühes suunas ja siis jälle teises suunas. Kas nad tõesti ei saa aru, kuidas selline populism majanduskeskkonna stabiilsusele mõjub? Jätkuva ebastabiilsuse üheks karmimaks tõestuseks on otsus, et planeeritava investeeringuna 700 miljoni eurone Fibenoli puidukeemiatehas plaanitakse rajada Lätti mitte Eestisse.
Kurvastama paneb, kuivõrd kergekäeliselt suhtutakse Eestis majandusse ja ressurssidesse. Eelkõige unustatakse ära selline oluline ressurss nagu maapind, sest just sellest meie riik koosnebki. Mida rohkem me erinevate võtetega paneme maad majandusest väljapoole, seda intensiivsemaks peab ju muutuma nii metsakasvatus kui põllumajandus väljaspool kaitsealasid. Kas see ongi eesmärk ja tasakaal? Tõenäoliselt siiski mitte.
Eestis on aga kahjuks valitud suund järjest rohkematele ja rangematele piirangutele.
Käisime jaanuaris Hiidlaste Koostöökoguga õppereisil Normandias. Sealsed võõrustajad looduspargist toonitasid iga teema juures, kuidas töötatakse nii, et säästva arengu kõik kolm telge – keskkond, sotsiaalne ja majanduslik, oleks võrdselt arendatud. Minu jaoks oli just see tõdemus kogu reisi kõige suurem õpielamus. Eestis on aga kahjuks valitud suund järjest rohkematele ja rangematele piirangutele. Ju on üheks põhjuseks ka see, et lihtsalt keelamine on ju palju lihtsam kui oskus korraga mõelda ja tegutseda kõike kolme telge arvestades.
ja