Vladislav Koržetsi sõnul tekkis Riho sõpradel mõte koostada mälestusraamat kohe pärast Riho surma. Riho puudutas inimesena ja loojana väga paljusid nii oma muusikaga kui ka olemusliku eripäraga. Oma mälestusi-meenutusi Rihost ja tema muusikast jagavad raamatus 120 inimest, nende hulgas Hardi Volmer, Ivo Linna, Tõnis Mägi jpt. Seega pole see raamat ainult mälestusraamat, vaid ka elulooraamat, millesse on talletatud Riho elu poisipõlvest kuni surmani. Selles kajastub Riho eneseteostus kitarristi, laulja ja heliloojana, ent ka suhted laia sõpraderingi ja kogu maailmaga.
Raamatus ei püüta Riho Sibulast luua õilist kuvandit, vaid esitatakse tema elu ja iseloomu ausalt ja ehedalt. Koržetsi sõnul oli Riho loomuses ka tuhmimaid jooni, et puhuti oli ta tõre ja tujukas, salvavalt irooniline – neid jooni taunis ta endas ka ise ja püüdis neist vabaneda. Aastatega muutuski ta aina leebemaks.
Mälestuses tulevad esile Riho erinevad tahud: ehedus ja ausus nii elus kui ka laval, tohutu lugemus, luulearmastus, hiilgav mälu, nautlevus, teatav aristokraatlikkus, naljasoon, saamatus argiasjus, seotus sõpradega, jahipidamine plaadi- ja kingapoodides jms.
Paljud kaasteelised kõnelevad Rihost kui erakordsest isiksusest, vahel lausa kui geeniusest, kuid selles raamatus on proovitud vältida ülemäärast panegüürikat, et kuvand ei varjaks meie eest päris Riho Sibulat – inimest, keda me armastasime ja jätkuvalt armastame. Ehk kandub see armastus ka raamatusse.
