Kõrgharidusega agronoomina on Tiiu Alas elu jooksul teinud nii brigadiri, karjanaise kui peaagronoomi tööd, olnud õpetajaks ja raamatupidajaks, paljude ühingute juhatuse liikmeks ning valitavate organite saadikuks. Seega – eriala on üks, aga ameteid palju. Ametitest kõige südamelähedasemaks peab ta enda sõnul talunikuks olemist, sest „see on palju enamat kui töökoht”.
Talude taastamise ajal, veel nõuka-aastail, otsustas Tiiu hakata taastama isale kuulunud Jürna talu Kerema külas Pühalepa mail. Tookord oli tegu esimese taluga Hiiumaal ja see sai nimeks Andruse-Jürna. Tiiu ütleb, et seal on tema isatalu, kuid isa ise talu taastamist ei näinud.
Kui talu aastal 1989 ametlikult vormistati, andis ema mullika ja sovhoos müüs väiketraktori T-25.
„Nii see tasapisi peale hakkas,” meenutab Tiiu, tuletades hea sõnaga meelde ka mõttekaaslasi kodu- ja välismaal.
35 aastat on Tiiu koos abikaasa Kaljoga ja perekonna teiste liikmetega talu üles ehitanud, seda elus hoidnud. „Ega sellist talu üksi ei pea,” on Tiiu veendunud, sest tegemist vajavate tööde ring on lai ja kogu aeg on vaja kombineerida võimaluste, vajaduste, kohustuste ja soovide vahel.
Ader ja linttraktor | Kati Vooglaid-Kukk
Samas on ta kindel, et kõigepealt peab tahtmist ja kutsumust olema. Temal on seda siiani jätkunud, hoolimata kahtlustest ja kahtlejatest. „Mul ongi nii, et mõtlen läbi ja siis ma ka teen,” iseloomustab ta ennast. Tiiu teadis juba 5. klassis, et tahab minna õppima EPAsse, millest hiljem sai Eesti Maaülikool. Läkski, kaugõppesse. Ja lõpetas selle.
Tiiu sõnul annab talle jõudu see, et tegu on tema koduse kohaga ja ta usub, et seda talu on vaja tema järeltulijatel. „Jah, olen eelmisest sajandist,” nõustub pensioniaastates naine, ent peab seda pigem tugevuseks, mis aitab toime tulla keeruliste olukordadega.
Järeltulijaid on neil Kaljoga kolm põlvkonda – kaks tütart, kuus lapselast ja viis lapselapselast. Pereringi loeb Tiiu ka lähisugulasi, kes talus on kaasa löönud ja on praegugi suureks abiks. Üks teeb ehitusprojektid, teine ehitab, üks on „nõumees”, teine paneb heinad ette, üks remondib masinaid, teine koostab aruandeid või aitab digiasjades orienteeruda.
Loomulik elu
Tänavu kevadel juhtus Tiiuga laudas õnnetus, mistõttu ta oli umbes kuu aega rivist väljas ja elu üle järele mõtles. Nüüd, pool aastat hiljem, nendib Tiiu, et edasi tuleb minna jõudumööda. Seda on ta arutanud ka lähiringis, kus jõuti järeldusele: „Eks aeg näitab.”
Andruse-Jürna talu on praegu ainuke piimakarjaga väiketalu Hiiumaal. Piimakarjas on 17 lehma, lisaks ka kolm vasikat ja kolm mullikat.
Talukass. | Kati Vooglaid-Kukk
Vigastuse tõttu ei saanud Tiiu ise lehmi lüpsta, ehkki tegu on toru-, mitte käsitsilüpsiga. Ta leidis küll endale asendaja, ent mitte terveks paranemisajaks. Nii tuli tal endal jätkata ja tõdeda, et kuigi ta on elu jooksul palju lüpsjaid välja õpetanud, on lüpsmisoskus kadumas.
Pensionipõlves läheb Tiiu lauta mitte enam kell 6 nagu varem, vaid kell 7. Mõistagi nihkub siis ka aeg, kui ta lõpetab – kella 9 asemel kell 10 õhtul.
Reklaam. Lugemise jätkamiseks palun liigu edasi.
Talunik räägib, et Saaremaal olevat ühes laudas lehma rekordlüps 100 liitrit päevas. Tiiul on sellisest loomast kahju. Sellise „timmimise” peale ei saa loom toota tavaliselt üle kahe aasta. „Elu peaks ikka loomulik olema,” on tema seisukoht.
Eliitpiimaga lehmad
Ta peab mõistlikuks piiriks kuni 40 liitrit piima päevas ühe lehma kohta ajal, kui loom tuleb lüpsma ehk peale poegimist. Arvestades nende talu loopealseid karjamaid ja mahetootmise tingimusi, on perenaine rahul 30 liitriga. Aga kui lehm uut vasikat ei too, saab temalt päevas piima 15 liitrit ja veelgi vähem. Et töö piimakarjaga jätkuda saaks, jätkub talus ka lehmade seemendamine.
Üle päeva sõidab talust läbi piimaauto, mis ligi paarsada liitrit Saaremaale viib. See kogus ulatus parematel aegadel 600–700 liitrini. Osa väljalüpsist läheb müügiks otseturustamise teel, selle kogus oleneb klientidest. Tiiu seletab, et reeglite järgi võib toorpiima müüa ilma igakuiste proovide ja loata, kui päevane kogus ei ületa 100 liitrit ja nädalas 700 liitrit. Nendest mahtudest jääb Andruse-Jürna allapoole.
Saaremaal tehakse iga kord paagiproov, talus aga tuleb teha kontrolllüps kord kuus ning iga lehma piimaproov sõidab steriilsete topside sees läbi Saaremaa Tartusse. Vastus on kahe päeva pärast käes. „Selle järgi saan raha – kui see ületab normi, pole mul raha ka,” on selgitus lühike. Tal on põhjust uhke olla, sest aastaid on talu piim olnud eliitpiim – see nimetus näitab piima puhtust bakteri- ja rakuproovi järgi.
Talu lehmad. | Kati Vooglaid-Kukk
Tiiult ostavad piima inimesed, kes seda soovivad ja on kokku leppinud kauba, aja ja koha. Enamasti ta ei kohtu ostjatega silmast-silma. „Pole probleeme tekkinud millegagi,” ütleb Tiiu. Ostjate seas on palju vanemaid inimesi, kes poebussis müüdavat ja pika säilivusega piima pärispiimaks ei pea. Järjest tuleb juurde ka noori peresid, kes naturaalset piima, jogurtit ja kohupiima Tiiu käest ostavad.
Selgus, et jogurtit maasikamoosiga pakub Tiiu tihti oma külalistele. „Pole juhtunud, et see ei maitse,” rõõmustab perenaine, kelle arvates peaks kodumaise toidu tootmist olema palju rohkem. Ja see peaks olema samadel alustel toetatud nagu mitme suure riigi tootjatel, kellega turul konkureerimine on praegu ebavõrdne.
Väiketalunikust piimamüüja saab Saaremaa piimatööstuselt liitri eest 35,5 senti, inimestele müüb 70sendise hinnaga. Tiiu leiab, et hind peaks vastama tehtud kuludele, ent praegu see nii ei ole, sest see ületaks ostujõu. „Vahe jääb põllumeeste kanda,” pole Tiiu rahul.
Nuputamist jagub
Tiiu sõnul on talu sissetulekud ligi 40 tuhat eurot aastas. Keskmiselt samapalju on ka toetusi. Teenitud tulu on investeeritud nii maadesse, hoonetesse kui loomadesse ja tehnikasse, muidugi ka järeltulijatesse.
Kui alguses Tiiu laenu ei tahtnud võtta, siis nüüd paistab talle, et see oleks võimaldanud rohkem uuendusi teha. Laenuga sai kolm aastat tagasi ka elumaja väljast korda.
Reklaam. Lugemise jätkamiseks palun liigu edasi.
Selleks, et talus inimesed palka saaksid – ja hiljem pensioni – ning talu ots-otsaga välja tuleks ja edasi areneks, peab Tiiu arvates olema talul ka „metsa ja merd”. Näiteks olid neil ajad, mil ahvenamüük andis talu sissetulekusse ligi veerandi.
Tiiu Alas. | Kati Vooglaid-Kukk
Talus jätkuks töid aastaringselt, kuid nuputada on vaja, kust raha tuleb. Kogu süsteem on Tiiu sõnul üsna habras: „Kui ma ühe kruvi siit toetuste juurest nüüd järgi annan, siis kaob kogu süsteem ära, siis pole mõtet piimal ka.”
Talunikuametit teiste ametitega võrreldes näeb Tiiu siiski plusse rohkem kui miinuseid. Kõige suurem pluss on Tiiu meelest selles, et saab olla vaba oma otsustes, mis sa teed.
Tohutu bürokraatia
Väga murelikult räägib Tiiu tohutud mõõtmed võtnud bürokraatlikust asjaajamisest. Näiteid selle kohta tal jagub. Riiul on täis kaustu ja seda, mis on arvutis, silm ei haara. „Mul ei ole midagi e-asjade vastu, aga kui sealt tuleb mingi jama, ma ei taha seda kaasa teha,” on ta kriitiline. Kui öeldi, et hakatakse kontrolle ühitama ja vähendama, lootis ta, et nii läheb. Aga, ei.
Näiteks kui oled mahetootja, siis käib mahekontroll kaks korda aastas – talvel kontrollib loomi ja oktoobri alguses kirjavahetust, põlluraamatut, kuhu peab kandma kõik tööd hiljemalt kolme päeva möödudes. Maad ja kõik, mis seal peab olema, on samuti kontrollitud, lisaks on talunikele antud ülesandeks pildistada oma põlde kaartide täpsustamiseks.
Kui hiljaaegu käis üks ametnik Andruse-Jürna talu 0,25 hektari suurust kartulimaad kontrollimas, siis paar päeva hiljem tuli teine ametnik lähedalolevasse tallu nendegi kartulipõldu üle vaatama. Tekib küsimus, et kas neid tõesti ei saa ühendada?
Eelmisel aastal tuli välja, et põllumajandusühistul, milles Tiiu on liikmeks, ei ole eriotstarbelise kütuse luba mobiilse kuivati jaoks.
See oli imelik, kuna ühistu sai kuivati aastal 1994 ja on seda siiani kasutanud. Ligi 30 aastat hiljem tuli hakata tõendama, kust kuivati saadi, kuid neid pabereid pole ei toonase ministeeriumi arhiivis ega ühistul. Lõpuks saabus kontrollkomisjon ja ka kütuseostuluba. Sel aastal sai ühistu samasuguse kirja, sest selgus – luba oli antud vaid üheks aastaks.
