Kuna muid avalikke tegelasi eesti ühiskonnas veel polnud, pidi ajakirjanik olema „mees nagu orkester“. Ajakirjanikku nimetatigi toimetajaks ja kirjameheks mitte ajakirjanikuks. Muidugi polnud sel puhul ühegi teema puhul tegemist parimate asjatundjatega, kuid see polnudki tähtis. Elule tuli hoogu ja uut sisu anda, seda edasi viia ja sellest siis ka teistele teada anda, et neidki tegudele ergutada.
Ettevõtmised, mida alustas ja viis edasi Tartus ilmunud ajaleht Postimees, olgu siis laenu- ja hoiuühisuste asutamine või põllutöökursuste korraldamine, leidsid XX sajandi alguses järeltulijaid üle Eesti. Ajalehtede ja ajakirjade toimetajad, kes väljaannete eesotsas seisid, ettevõtmiste vajalikkusest ja tähendusest ajalehes kirjutasid ning ergutasid teisi omakandis asjaga alustama, ei ajanud kogu selle toiminguga taga mingit isiklikku kasu ega raha. Nad tegid seda Eesti heaks ja nimel. Ka kohalikku algatust hinnati ja aeti enamasti Eesti asjana. Seepärast on peaaegu võimatu öelda, et Pärnus ilmunud Perno Postimees või Viljandis ilmunud Sakala olid kohalikud ajalehed. Nendes väljaannetes kirjutatu mõju ulatus üle Eesti. Võime julgelt tunnistada: eestikeelse ajakirjanduseta, kus iganes see ka ei ilmunud, oleks Eesti elu 1918. aastani edenenud märksa vaevalisemalt.
Veel XX sajandi algusele iseloomulik ideede ja ettevõtmiste lahke ja lahtine jagamine, mil üks ja seesama idee viidi ellu mitmes kohas, kuigi paikkondlike iseärasustega, kaotas oma tähtsuse ja vajalikkuse Eesti Vabariigi päevil. See oli üsna loomulik protsess, sest kogu elu ja tegevused professionaliseerusid ning igas paigaski kasvasid kohapealse elu võim ja juhid. Muutus ka ajakirjandus. Juhtivad päevalehed koondusid kirjastusühisuste kätte, toimetustes tekkis tööjaotus ning lisaks sõnumite kiirusele ja täpsusele muutus hinnatavaks riigielu seaduslike ja korralduslike küsimuste kajastamine. Mitmed suured päevalehed (Vaba Maa, Postimees, Kaja jt) määratlesid end erakondade häälekandjateks ning ilmudes pealehena Tallinnas või Tartus, käivitasid oma lisaväljaanded või nn sabad teistes linnades (Narvas, Pärnus, Võrus jm). Kuigi nendes sabades püüti käsitleda ja esitada ka ilmumiskoha elu ja sõnumeid, ei saa neid siiski hinnata kohalikuks väljaandeks, sest ideelises plaanis järgisid nad pealehte ning enamasti puudus neis kohalikule väljaandele kõige tähtsam ja kandvam joon: kohaliku elu allhoovus. Nii oli elu enda nõue, et väga paljudes linnades ja alevites asutati ka päris oma väljaanded. Enamasti ilmusid need paar korda nädalas ja nende asutamine sõltus suuresti sellest, kas leidus eestvedaja, millised olid trükkimisvõimalused jne.
Kui ajaleht on osa kohalikust elust, tekib ka usaldus.
Ajaleht Hiiu Teataja hakkas ilmuma 1934. aastal kaks korda nädalas ning kinnitas esimese numbri juhtkirjas, et ajaleht tahab olla kõikide hiidlaste häälekandja ja Hiiumaa elu peegel. Kuigi ajalehes vahetusid tegev- ja vastutavad toimetajad ning väljaandjadki, suutis ajaleht oma ilmumise kolmel esimesel aastal seda Hiiumaa elu peegli ülesannet kenasti täita. Juba 1937. aastal, aga eriti viimase aastakäigu, st 1938. aasta puhul, on märgata ajalehe sisu kaugenemist Hiiumaast ja muutumist ajalehe Lääne Elu koopiaks. Kohalikud uudised, valla- ja külaelu kajastused, kadusid sootuks ja ajalehe külgi hakkas täitma üldine sise- ja välispoliitiline materjal. 1938. aasta märtsis lõpetas ajaleht Lääne Elu oma ilmumise. Ühes sellega lõpetas ka Hiiu Teataja, mis ju oligi olnud Lääne Elu paralleelväljaanne. Kindlasti polnud siin vaid majanduslikud põhjused, pigem muutus olukord ümberringi keeruliseks ja raskeks.
Nõukogude okupatsioonivõim suunas ja kontrollis kogu ajakirjandust. Igas tollases rajoonikeskuses oli oma ajaleht ning nii ka Hiiumaal. 1949. aasta 21. jaanuaril hakkas ilmuma Nõukogude Hiiumaa. Nagu enamuse tolleaegsete väljaannete puhul, olid ka Nõukogude Hiiumaa esimesed leheküljed täidetud suuresõnalise kohustusliku ideoloogilise jamaga, kolmandalt ja neljandalt leheküljelt leiti aga ka kohalikku elu puudutavaid sõnumeid. Lugejad õppisid kiiresti ajalehte teisiti lugema: ridade vahelt ja võõramale pilgule süütutest lausetest leiti kõnekaid ja sisulisi pidepunkte, mis aitasid inimestel oma tööd teha, selle vajadust ja mõttekust sõnastada ja mõista. Sattudes üliõpilasena 1978. aastal Nõukogude Hiiumaa toimetusse praktikale, tajusin toimetuses valitsenud tahtmist välisest survest ja võõrast lollusest hoolimata kaitsta ja hoida oma kodukohta ja selle inimesi. Mind paelus see õhkkond sedavõrd, et tahtsin sellesse toimetusse tööle saada. Aga elu läks teisiti.
Tänases Eestis, kus ühes suure ja katkematu infotulva ja globaliseerumisega on suur oht igasuguse eripära ja iseärasuste kadumiseks, on kohaliku ajakirjanduse roll taas väga suur ja vajalik. Ühendades oma kogukonda, märgates ja mõistes kõiki neid iseärasusi, mis on iseloomulikud vaid konkreetsele paigale, saab just kohalik ajaleht edendada ja arendada oma ümbruskonna elu. Selle täitmiseks on vaid mõned suured ja põhimõttelised tingimused. Kõigepealt peab ajakirjanik tundma ja olema ise osa elust, millest ta kirjutab. Vaid sel juhul saab kirjutatav lugejatele lähedaseks ja omaseks. Lähedast ja omast mõistetakse. Ja mis on veelgi olulisem: kui ajaleht on osa kohalikust elust, tekib ka usaldus. Viimast on meie elus, kus hoogsalt kasvanud tarbimistuhin on lihtsad inimlikud väärtused kõrvale lükanud, õige väheseks jäänud.
Meie enda kultuuri ja omapära kestmise eelduseks on tugevad kogukonnad ja isiklikest huvidest kõrgemale ulatuv ühistegevus. Kaasaegsel moel ja vormis on see XIX ja XX sajandi vahetusel Eestit edasi viinud tegevuste kordumine. Ja nagu siis, saab ka nüüd ajakirjandus, eriti kohalik ajaleht või ajakiri, olla muutuste eestvedaja, nende eestkõneleja ja selgitaja. Seega on kohalikul ajalehel praegusel ajal mitte ainult suur võimalus, vaid ka suur vastutus.
Jõudu Hiiu Lehele!
