“Tähtis on oma toimetustes uskuda seda, et kõige kindlam kett on see, mille külge me ennast ise kinni paneme,” ütleb külaliigutaja ja rahvatraditsioonide hoidja-kandja Tartumaalt Aime Vilu.
Mis on see, mis paneb kümnetunnise päevatöö lõpetanud põlise põllumehe vahetama tööriided trennitossude vastu ja tantsima tulema? Manage silmade ette maamees, kes oma tubli 100 kiloga hüppab Kaera-Jaani ja tuljakut, showtantsust rääkimata ning kogu tema olemus räägib sellest, et see on parim, mida ta oma elus üldse ette võtab. Selliseid mehi oli 13. aprillil Põlvamaale Ruusale kogunenud palju.
Nii nagu üks minu enese tantsurühma mees sõnas: “No tühja sellest täpsest tantsusammust, kannatab ära kui juhendaja nõuab, aga see kamp on lahe.” Ja tal on täiesti õigus.
Meeksi mehed näiteks alustasid oma kokkusaamisi lauatenniseturniire pidades ja eks klaasi õlle taga arutati ka oma elumuresid. Üks ühine nimetaja oli see, et naised kogu aeg küsisid, miks te peate just kokku saama. Mõtlesid mehed, et teevad siis naistele naistepäevaks üllatustantsu. Menu oli nii suur, et mehed jäidki regulaarselt kokku tantsima.
Ruusa mehed rääkisid oma loo: Meeste tantsupidu Rakveres andis niisuguse emotsiooni, et kuidagi ei raatsitud ootama jääda järgmist suursündmust. “Teeme ise!” leiti. Tegidki. Meeste showtantsurühma Nõtked ja Karvased.
Valguta Vahvad Rõngu vallast mõtlesid, et meesteralli neil juba on, meesansambel ka, puhkpillis ka mehed, aga meeste tantsurühma pole. Palusid ikka luba oma segarühma tantsupaarilistelt ka, et vaat nüüd hakkame “sula-pula” tegema. Teevadki.
Vaatajale võib jääda mulje, et no mis see siis on, pane mees lavale ja nunnumeeter töötab. Tegelikult on selle taga meeste igapäevase töö ja pere kõrvalt näpistatud aeg tantsusammude õppimiseks. Uskuge mind, see ei tule kergelt. 140kilone mees ilma tantsulise ettevalmistuseta peab nägema hullumoodi vaeva, et kogu oma mass hüplevaks polkaks varvastele ajada.
Noorte meestega on veel omaette lugu. Rõngu keskkooli tantsurühma Pärastpoole poistel on nagu noortel ikka 101 tegemist. Ruusale tulid nad välja balletiparoodiaga.
Küllap oma esimestes tantsutrennides mõtles nii mõnigi mehepoeg, et pidin ma siia nüüd tulema… ja mingit klassikalise tantsu kombinatsiooni tuima järjekindlusega harjutama. Üks neist ütleski: “Kuule, see on nõme, seda ma ei tee.” Teine vastas: “Nutad ja teed!” Need jutud vaibusid pärast esimest esinemist ning poisid olid kogu koolipere ja terve vallarahva ees tehtud mehed.
Leivatalu jätkub
1988. aastal tegi Elva õpetaja esimese leivatalu. Leivatordi, mis oli ehitatud nagu vana talumaja. Nüüdseks on sellest sündinud leivakülad, talude, losside maketid ja terve Eestimaa kaart.
Mis see leivatalu on? Põhiolemuselt on see leivatort, kus erinevad võidesegud kihiti leivaga. Kuid see tort on üles laotud kui ehitised.
Leivatalude mõte ja idee on anda edasi kodutunnet, soov, et me paneks leivasse põlvkondade järjepidevuse. Midagi pole teha – leib ja maa on samuti nabanööriga seotud nagu ema ja laps. Ja leivast ei lähe midagi raisku, sellest saab taas muld ja elu alus.
Kõiki selliseid elu toetavaid hetki ei jõua kirja panna ega suusõnul lausuda, need hetked elavad vanas seinapalgis ja õuemurus.
Nii nagu iga ehituse puhul, vajas ka meie leivatalu rohkelt ehitusmaterjali. Selle valmistamiseks kulus näiteks Valgjärve valla sünnipäevaks 58 leiba, 5 kilo võid, 5 kilo lihatooteid, 4 kilo kala, 8 kilo rohelist haljastusmaterjali, 100 muna, 4 kilo juustu ja juustusegusid; lisaks heeringat ja hapukurki, sibulaid ja seeni, aed- ja põldubadest rääkimata.
Selge see, et nii suurt tööd ei tehtud üksi ega kahekesi. Ametis oli 22 (!) inimest, kasutuses kolm köögikombaini ja üks saumikser. Leibade vahele määriti 12 erinevat võidesegu: muna-, heeringa-, suitsubroileri-, singi-, vorsti-, pasteedi-, kala-, porgandi-, rohelist, juustu-, seene-tomati ja põldoavõiet.
Leivatalude valmistajad on saanud ning saavad edaspidigi selgeks kogu ehitusprotsessi. Puutöömeistrid teevad leivakoorikutest valmis uksed, aknad ja katused, müürsepad laovad majad üles, krohvijatel ja haljastajatelgi omad tööd.
Kokkuvõtteks saab igaüks meist, kes me natukenegi anname oma isiklikust elust ühiskonna heaks, öelda: “Me tegutseme inimese tasandil. Ja just niipalju, kui me õpime ennast väärtustama, väärtustame oma kodu, oma kodupaika.”
AIME VILU
