Aasta kõige suurem töö on seljataga. Töö, mida juba kevadest saati ette kardetud. Heinategu nimelt. Kodupuisniidul.
Ei ole see kerge tõepoolest. Võttis aega üle kahe nädala. Kõigepealt vikatiga niitmine. See on põhiline higi ja vaev. Edasine kaarutamine ja kokkadesse panek läheb juba lepasema reega. Eks viie aasta jooksul ole vikativilumust tasapisi juurde tulnud. Ja suureks abiks on tera lõikamine. Ehk mu puhul tera õhemaks viilimine. Siis ei pea liiga ohtralt luiskama.
Küsin vahel endalt, et miks ometi sai säärane vaevarikas kohustus endale tekitatud? Aga see lihtsalt juhtus nii. Kodumetsa tagumine osa oma võssa kasvanud liigestatud puistuga otse kutsus kirve järele haarama. Peale võsa ja noorte kuuskede raiet avanesid kui nõiaväel pargilikud vaated.
Algselt oligi plaan kõik sedasi jätta. Kuid paakspuud ja muud säärased võsuvad ju taas hirmuäratava kiirusega. Kui kännud maadligi raiuda? Sai sedagi tehtud. Ja siis ühtlasi labidaga maapinda tasandatud. Ning juba mõlkuski meeles vikatiost. Too vana, seal kuuris, oli lootusetult läbi roostetanud. Viimati seda kasutatud 90ndate keskel, jänestele värsket rohtu ette niites. Loomaheinad niideti sellal mõistagi masinaga.
Aga see kujunev puisniit – seal pole masinaga midagi teha. Arvatavasti ka mitte motoriseeritud käsiniidukiga (mille laenamise lootus tänavu isegi oli, ent ei jõudnud õigeks ajaks kohale). Jah, liiga sinka-vinka, hüplikud ja keerulised on sel puisniidul pinnaolud igasuguse tehnika jaoks. Hea küll, trimmer küllap sobiks. Ent trimmer ei sobi mulle. Ma ei salli selle katkendlikku jõuravat müra.
Niisiis ikkagi vikat. Kui korralikult terav, võtab isegi vastikuid sinihelmika ja kastekaera tutte päris hästi, lubikast rääkimata. Ainult va jusshein libiseb jonnakalt tera alt läbi. Aga olgu peale. Jusshein on Eestis haruldaseks jäänud, mõnel pool siiski veel jagub, iseäranis siinsamas Hiiumaal. Puisniidu taastamise järel on ta ühtäkki välja siginenud. Taastus mullas olnud vanade seemnete varal?
Jälle taas, kui hein niidetud ja kokkadesse tassitud, tabab meeli justnagu ilmutuslik ajamasinaga minevikku jõudmine. Ma pole küll päriselt näinud neid aegu kui siin Nõmba külast itta ja lõunasse üha vaid metsaheinamaad laiusid (mäletan vaid üht lao ehk küüni varet metsas), ent küllap, jah, just taolised maastikud siin muiste valdasidki. Tükati üsna päikseküllased ja sookasepuntidega, teisal tihedamad puude, põõsaste ja niidetud ribade labürindid. Mu hooldatav ala on kõigest vaid hektari kanti, imepisikene murdosa kunagi olnust, ent temast õhkuv mulje on küllap õige sarnane olnule. Tõsi, mände ja kuuski muiste siin niidimetsades vaevalt nõnda palju jagus, aga mulle just meeldibki selline vaheldusrikkus. Ning need vanad, kuid täiesti terved haavapuud taga kingul on päris omaette väärtus.
Võib arvata, et vanasti, enne suuri maaparanduskraave, ei kasvanud siinsetel toona vesistel maadel nõnda palju noori sarapuid ja vahtraid. Eks oma osa anna nüüd ka külas suureks sirgunud tammepuud, kelle tõrusid linnud usinalt metsa sätivad. Tõttöelda näib lausa, et tulevikus saab kuusemetsatükist sootuks sarapikutammik. Kui põdrad ja kitsed ainult lubavad.
Kui heinatöö seljataga, on sel puisniidul taas väga mõnus lihtsalt patseerimas ja istumas käia. Heinad kokkades levitavad augustiõhtuisse tugevat magusvänget aroomi. See viib mõtted lausa selleni, et küll oleks tore siin üks pisike küünipugerik. Tuleks ehk koguni heintesse magama. Nagu lapsepõlves heinalakas.
Nojah, küüni muidugi ei ehita. Aga võib-olla ühel suvel ühe kärbise (ehk kärpa, nagu me Virumaal ütlesime) võiks küll püsti lüüa? Iseasi, kas viitsiks kogu heina üle suure ala ühtekokku vedada. Lihtsam on ikka nad viide-kuude väiksesse kokka kuhjata.
Mis neist heintest saab? Üks naisterahvas Kassarist küsis, et kas tema jänesele ei tahaks tuua? Oeh, hakka nüüd sorteerima. Korralikku peent heina saab vaid lagedamatelt lappidelt. Puude vilust sigineb liialt palju maikellukest ja kilpjalga lisaks.
Selle heina saatus on talvel tuleroaks saada. Just jah. Vean paari-kolme lagedamasse kohata kokku ja pistan tule otsa. Selle aja peale ei lõhna see kraam ammugi enam nõnda hurmavalt maarjaheina ja mündi järele. Nii et polegi erilist kahjutunnet. Ja nagunii, uuel suvel tuleb uus lõhnav hein taaskord. Kõige selle juurde käiva higi ja vaevaga.
PS Puisniidul on muuseas lausa lust seenel käia. Paistavad teised seal hooldatud niidimetsas hästi kätte, nagu peo peal.
