Ei juhtu just sageli, et vähem kui kuuajase vahega tähistatakse väikesel Hiiumaal 100. sünnipäeva.
10. jaanuaril sai sajaaastaseks Kulla Tõkke Kärdlast ja eile, 3. veebruaril Leida Aim Kõrgessaarest.
“No mis ta läheb, valu ei ole, nii palju head asja on. Aga jalad ei kanna üldse. No mis sellest sajast ikka tahta on,” vastas juubilar Hiiu Lehe reporteri pärimisele.
Tähelepanelikult kuulas Leida Aim küsimusi ja vastas rahulikult, võttes aega mõtlemiseks. Ütles, et ei teagi, mis tal aidanud saja-aastaseks elada: “Pole see tervis nii hea olnud.”
Tööelu algas vara
Kalatehasest jäi Leida 13 tööaasta järel pensionile, aga oma tööelu alustas ta juba viieteistaastaselt, minnes teenijatööd tegema – lehma tuli talitada, süüa tuli teha. “Ise ka imestan, kuidas ma jaksasin,” hindab ta nüüd tagantjärgi noore inimese sitkust.
Seejärel, võimaluse avanedes läks ta tööle Kõrgessaare kauplusesse, kui see 1939. aasta kevadel avati. Tollal asus pood Kõrgessaare vallamaja vastas ja Leidast sai müüjaõpilane, hiljem müüja. Viis krooni oli kuutasu alguses.
“Mul oli hea meel, et sain tööle minna – jõukust meil ei olnud,” meenutas ta.
Seitse aastat hiljem, 1946ndal läks Leida müüjaks Luidja kauplusesse. Kokku sai tal müüjatööd tehtud 19 aastat. Tööaega mahtus ka kolm aastat Luidja jahu- ja saeveskis.
Kalatehase töö kohta ütles Leida, et see oli ropp töö, tuli kala rookida, tuli pakkida. “Kui kalatööstuse inimesed mööda läksid, siis haisesid ikka kala järgi,” on tal meeles.
Lepaniidi talu noorim laps
Luidjal elas Leida kümme aastat, aga pärit on ta oma praeguse elupaiga, Viskoosa lähedalt, Jõeranna külast Lepaniidi talust. Oma lapsepõlve kohta ta ütles, et see oli töine. Pere oli kaheksaliikmeline, lisaks pere kolmele lapsele, emale ja isale elasid nendega vanaema, vanaisa ja tädi.
Kaks aastat vanema õe ja kaheksa aastat vanema vennaga ehk nagu ta ise ütles, “vend oli juba ennisõja, ’14ndal aastal sündinud”, tuli lastel varakult peret jõukohaste töödega aidata. Näiteks oli laste töö rohimine. Hiljem läks vanem õde Tallinnasse õmblust õppima, abiellus seal ning koos mehega läksid nad Ameerikasse. Nüüd ongi seal nende kolm last ja nende järeltulijad. Vend elas ja töötas Hiiumaal kuni oma elu lõpuni, lapsi tal ei olnud.
Kuum mälestus
1960. aastal abiellus Leida endast vanema Aim Eduardiga, aasta hiljem sündis tütar Lea.
Leida rääkis, et tütre isa polegi hiidlane, vaid tuli Hiiumaale siis, kui venelased hakkasid siin ehitama. “Tema oli Tartu mees, kes saadeti Hiiumaale veomasinaga appi tööd tegema,” ütles Leida. “Oi, seal oli väga palju mandri autojuhte, kes baaside jaoks materjali vedasid.”
Kunagi oli olnud Eduardil Tartus oma kauplus, meenutas Leida veel. Koos said nad töötada ka Luidja kaupluses, Luidja jahu- ja saeveskis ning kalatehases.
Nende korter oli Luidjal kaupluse teisel korrusel.
Leida meenutas, kui väga ta kartis, kui sae- ja jahuveski aastal 1958 põles, et ka kauplus läheb põlema. “Õue peal oli kaev, tassisime ämbritega vett ja viskasime kaupluse seintele. Seinad olid täiesti tulised,” meenutas ta muret täis päeva. Luidja jahu- ja saeveski asus Luidja kaupluse vastas üle tee mere pool, kauplusehoone ja tööstushoonete vahel puid tollal ei kasvanud.
Elus juhtunud nii mõndagi
Tööst vabal ajal käis Leida ikka oma kodutalus Jõerannas abiks, muuks pere kõrvalt aega eriti ei jäänudki. Läks sinna jalgrattaga, jalutades, talvel suusatades või tõukekelguga. “Kui oleks õigel ajal põlvedele operatsioon tehtud, küllap siis oleks senimaani jalgrattaga ringi sõitnud,” kahetseb ta.
Üks lugu meenus talle veel: “Lepaniidis olid lehmad, lambad, siga – palju loomi. Olin kord heinaküünis heinu võtmas, kui sain vastu seina taganedes ühe terava asjaga omale torke selga. Ega samal päeval aru saanudki, et asi hull. Alles teisel päeval, kui voodist püsti ei saanud valu pärast, sai mindud arsti juurde. Ja siis pidin olema seitse nädalat haiglas.”
Tegelikult on Leida kõik need pikad aastad olnud väga iseseisev ja tütre juures on ta alles viimased kaks aastat ja ühe kuu. Veel paar aastat tagasi käis saunaski ise. Eelmise aasta jaanuaris põdes läbi koroonaviiruse, kuid tuli sellest kenasti välja. Praegu ongi Leida kõige suurem mure see, et jalad valutavad. Neid tuleb igapäevaselt määrida. Ja liikumistakistuse tõttu liigub ta ringi ratastoolis.
Rõõmustamiseks põhjust küll
Rõõmu teevad talle üle kõige kaks lapselast Kady ja Fredi ja kolm lapselapselast – Steven (20), Avelin (16) ja Simona (12). Tal on nende kõigi üle siiralt hea meel, sest kõik on nii tublid, hakkajad ja sportlikud.
Oma ema kohta ütleb 41 aastat lasteaiaõpetaja ametit pidanud tütar Lea, et ta on rahulik, töökas on olnud ja lapselapsi hoidis, kui need olid väikesed. Ka lapselapselapsed käisid ja käivad palju vanavanaema juures.
Meie vestlusega liitunud lapselaps Kady Ruus, kes peab ämmaemanda ametit, ütles oma vanaema kohta heldinult: “Minu arvates minu vanaema teeb kõike ja kõigi jaoks ennastsalgavalt, vaatamata sellele, et ta on väsinud või ei jaksa. Tuleb alati vastu ja püüab aidata. Minu teada kogu elu on ta selline olnud.”
Kady ütles, et vanaema jätab oma tunded ja oma mured tahaplaanile, ikka selleks, et teistel oleks hea ja hästi kogu aeg. “Ilusa hingega inimene,” ütles lapselaps, et ei tea üldse, et vanaema oleks kunagi karjunud või vihastanud. Solvunud on küll olnud. “Või siis, kui ta oligi pahane, siis oskas nii käituda, et see ei paistnud välja,” rääkis Kady, kes sageli läks peale kooli hoopis vanaema juurde.
Vanaemaga seostub talle kringel, mille sarnast ta pole kusagil mujal saanud ja mustikakissell saiatükkidega. Lea lisab, et rullbiskviit on kindlasti tema ema leivanumber. Pliidiraual tehtud praeleib, mida Leida ise muide sööb senimaani iga päev, ja seakõrned soola-pipraga olid samuti road, mida tema juures ühiselt söödi.
Hoiab end ilmaeluga kursis
Kuigi silmad on kehvemaks jäänud, siis “Reporterit” ja “Aktuaalset kaamerat” vaatab Leida ikka iga päev. Ilmateate ja poliitikaga tuleb ju ennast kursis hoida. Meelelahutussaadetest meeldib talle vaadata “Kui vana sa oled”, no ja Kadi raadiot kuulab iga päev.
Presidendi tervitus
Ühel hetkel viipas Leida käega naerataval pilgul lauale, et ma vaataksin laual olevasse ümbrikusse. Selles oli president Alar Karise tervitus: “Austatud Leida Aim. Palun võtke vastu minu südamlikud õnnesoovid teie sajanda sünnipäeva puhul. Omal pikal eluteel olete kaasa elanud paljudele meie riigi ja rahva ühistele rõõmudele ning näinud siinseid muresid. Mul on hea meel, et sellel sajandipikkusel rajal on Teil jätkunud elurõõmu, mida oma kaasteelistele jagada ja noorematele edasi anda. Soovin teile tervist ja palju õnne. Teie Alar Karis. Kadriorus,
3. veebruar 2022.”
“See oli suur üllatus,” oli juubilar õnnelik.
