Ahvenamaaa üks silmapaistvaim arhitektuurimälestis on Kastelholmi linnus. Rajati see 14. sajandil. Lisaks Slotssundeti laheveele ümbritsesid linnust ka vallikraavid.
Linnusest läänes on vesi endiselt alles. Varemalt kulges otse müüride kõrvalt maantee, nüüdseks aga on peatee eemale viidud ja sild oli üldse remondis. Jalamehena sain siiski kuidagi üle ukerdatud.
Leidsin suurepärase vaatega koha vastaskaldal: rada viis hiidjämeda sanglepa alt läbi nätske varsakabjamaa paadisillale. Sättisin end sinna istuma ning kraamisin saia ja Soome odavviinerid välja. Hmh, taas laktoosivabad viinerid. Piimatalumatutel on sealmaal meeldiv elu, poeriiulitelt leiab palju laktovabu tooteid.
Kribasin päevikusse, et on see linnus “peris kena maja”. Punasest graniidist, tükati lubikrohviga kaetud ehitis on tegelikult vist päris suures osas uus. Ajalukku vaadates – 1745 puhkes linnuses suur tulekahi ja lõplikult hüljati ehitis 1770ndail aastail. 1980ndail aastail hakati linnust aga üsna põhjalikult üles vuntsima. Soomes on üldse säilinud vaid viis keskaegset linnust. Eestis sellesarnast polegi. Ma mõtlen eeskätt maastikuliselt. Asub see kivine kants ju väiksel künkal otse vee ääres. Nüüd, mai keskel, olid saarepuud veel üsna raagus ja nii oli kogu ehitis üle vee hästi näha. Vanade pillirookõrte vahel lõid keskid kalad valjusti lupsu.
Tuli astuma hakata, sihiks Stornäseti pöögimets. Tee tõusis oruveerul kõrgemale. Kuidagi mandri tunne tekkis. See linnusejalamilt mööda siuglev pikk kitsas laht kulges jõesarnaselt kuhugi kaldakäänude vahele kadudes, ümber üsna kõrged oruveerud. Muide, Ahvenamaal ja mujalgi Põhjamaades nimetatakse selliseid pikki kitsaid maasse lõikuvaid merelahtesid fjärdideks. Mu senistes Ahvenamaa lugudes on fjärdid ekslikult fjordideks muudetud. Fjordid asuvad siiski Norras, on päris mägedevaheliste kuristike põhjas asuvad lahed. Fjärdid on tavaliselt lühemad ja märksa madalamate kallaste vahel. Fjärdi nime kannavad Ahvenamaal aga ka mõned laiemad sisemaa lahed.
Kui just tundsin end nagu kusagil lõunapoolsete Baltimaade suure jõe naabruses, siis kohe sai maastik sootuks teise meeleolu. Ülespoole kummusid silekaljud ja nende harjalt avanev vaade linnusele tuletas meelde hoopis, no ütleme, Tšehhimaad. Kaunis oli see graniitpõndakutega künkaniit. Kaljudevahelises rohustus valendasid harilikud kivirikud, lisandus nurmenukke ja rohulaugu kohta kuidagi liiga laiade lehtedega tegelasi – metslaugud? Aasa liigestasid kadakad, üksikud laiad saarepuud, lehtinud kased ja õitsvad vahtrad.
Kahjuks vallutavad siinset ilusat maastikku aina laienevad golfiväljakud. Minu meelest näivad need võõrmoodustistena: laiad madalaks nüsitud steriilsed rohulahmakad. Parajasti keerati lahe äärt pahupidi, et otse linnuse fjärdi äärde jälle üht kunstmaastikku vormida.
Viimaks said golfialad läbi ja Skutvikeni külas paistis lõpuks ausat põllumaad. Siin paljastas lainetav pinnamood imeliku tuhakarva mulla. Veider on see Ahvenamaa muld ja kivivaba imelikul kombel justkui ka. See-eest kerkis kui ilmutis põllu ja lopsaka metsasiilu tagant üles vägev, oma 40 meetrit kõrge kaljumägi. Võimsad kontrastid!
