Merle Aunpuu Elfriede Lender, algul Elfriede Amanda Meikov sündis 7. mail 1882 Tallinnas. Tema ema Marie aga oli pärit Hiiumaalt. Oma raamatus “Minu lastele” kirjutab Elfriede oma emast nii: “Minu ema Marie oli vanemate ainus laps. Ta sündis Hiiumaal ja elas seal kuni kaheksanda eluaastani. Vanaema Liisu Udu ja vanaisa Jaan Roasto olid ka hiidlased. Vanaema oli oma mehest üle nelja aasta vanem. Mõlemad olid kokad ja vanaema oli minu ema sõndade järgi veel “peenem” kokk, kuigi oli naine. Ta olnud õige erksa vaimuga ja suure energiaga. Õige noorelt juba hakanud saksu teenima, õppinud päris korralikult ära saksa keele ja siirdunud mandrile. Kuna nad vanaisaga mõlemad töötasid perekondades, siis saadetud laps Hiiumaale ja teda kasvatas tädi Anu.”
Lender kirjeldab oma vanaema ja tema õde, kes väliselt olid täielikud vastandid – üks valget verd, teine tõmmu ja tumedajuukseline ning räägib ühe versiooni, miks see nii võis olla: “Hiiumaal liikunud jutt, et palju aastaid tagasi hukkunud saare läheduses võõras laev. Mustaverelised laevamehed pääsenud maale ja osa neist jäänudki saarele. Üks saanud siis ka meie esivanemaks.”
Veel vahendab Lender oma ema Marie vaese lapsepõlve mälestusi Kärdlast. Muuhulgas aga kirjeldab üht rahasaamise võimalust, mis jättis talle sügava mulje ja teda kaua vaevas. “Nimelt koguti oma kust. Õues seisis tünn, seda pidid kasutama kõik. Ka nendel tädiga olnud oma tünn ja tädi andnud kõva käsu, et tilkagi ei tohi kaduma minna, sest vabrik maksis tünnitäie eest
3 kopikat. Ema sõnade järgi kasutanud vabrik vedelikku kalevi puhastamiseks (õieti küll värvimiseks, sest sünteetiline indigo oli veel leiutamisel).”
Lender tõdeb oma raamatus, et teab väga vähe oma emapoolsest, Hiiumaa vanaisast Jaan Roastost: “Kui talt ta päritolu küsiti, naeratas ta ainult ja ütles: “Olen Hiiumaalt”. Tal olnud kaks venda, kes võetud nekrutiks ja pole enam tagasi tulnud.”
Genis on kirjas, et Jaan Roasto sündis 7. mail ehk tütretütrega samal kuupäeval, aastal 1838 Ühtris Toomas ja Liisu (Liso) Roasto üheksalapselise perekonna viienda lapsena. Koos abikaasa Liisu, tütre Marie ja väimehe Jaan Meikoviga on ta maetud Rahumäe kalmistule.
Elfriede Lender abiellus 1904. aastal insener Voldemar Lenderiga, kellest aastal 1906 sai esimene eestlasest Tallinna linnapea. Raamatus “Minu lastele” kirjeldab Elfriede Lender väga huvitavalt tolleaegset eluolu, tutvumist Lenderi ja tema sõpruskonnaga ning eesti rahvusest inimeste esmakordsest jõudmisest Tallinna linnavalitsusse.
Muuhulgas kirjutab ta nii: “Kui uued linnaperemehed pärast esimest võidurõõmu oma uut tööd ja kohustusi alustasid, said nad tunda, et ülesanne, mille nad oli enesele võtnud, polnudki nii kerge. Nende isiklik elu oli kadunud, kõik mõtted ja teod olid pühendatud linnale, selle ülesehitamisele ja kaunistamisele.”
Raamatu teise poole pühendab Lender oma gümnaasiumi asutamisele ja selle käekäigule. Raamatu lõppsõna on tema õpilaselt Inge Undilt ja selle pealkiri on paljuütlev: “Väga hinnatud koolijuhataja mälestused”.
Voldemar Lender suri 30. septembril 1939, 1940. aasta sügisel, Nõukogude okupatsiooni alguses, kaotas Elfriede oma koolis direktorikoha ning Lenderi eragümnaasium formeeriti Tallinna 8. keskkooliks, mida ta juhtis veel Saksa okupatsiooni ajal. Aastal 1944 põgenes Lender Rootsi, kus tegutses kuni 1962. aastani kooliametnikuna ja pani kirja ka oma memuaarideraamatu. Raamatu motoks on “Ma sain julgust ja kindlust, et olukordade muutlikkusele vaatamata saab ikka raskustest üle, kui võitled ja säilitad lootuse paremale tulevikule.” Elfriede Lenderi viimased neli eluaastat möödusid haigevoodis, ta suri 92 aastaselt ning maeti Stockholmi Metsakalmistule.
Lenderite poeg Uno (1906–1942) oli diplomaat, advokaat ja Tartu ülikooli rahvusvahelise õiguse dotsent. Ta arreteeriti 1941. aastal ja hukati Sosva vangilaagris. Teine poeg Henno Lender (1905–1991) oli sõjaväearst, 1941 viidi ta Punaarmee koosseisus Venemaale, 1942 pääses Eestisse tagasi, sõja lõpus evakueeriti Saksamaale ning 1946. aastast elas ja töötas Rootsis. Tütar Juta Lender (1910–1979) oli kooliõpetaja, elas ja suri Eestis. Teine tütar Ilka Kask-Görman (1912–1990) oli filoloog, emigreerus samuti Rootsi, kus töötas korrespondendina.
