Tatra orus püsisannikat otsimas

Tatra org Tartust lõunas on Eesti mõistes üks väga vägev org. Üsna lauge maa läheb järsku lõhki, maantee sukeldub lehtlopsakasse süvikusse, taamal sinamas metsane Otepää kõrgustik.
Läbi sõites ei jõuaks seda väga tähelegi panna, ent jala kõmpides avanes sel juuli­päeval me ees lausa hämmastav panoraam. Täitsa nagu juba kusagil Sudeetide servas! Kui arvudes väljendada, siis oru põhi asub 40 meetrit mere­pinnast, taamal Kambjas kerkib üks tipp aga 110 meetrit üle merepinna. Suhteline kõrgus seega tervelt 70 meetrit! Veel järsemat ja vägevamat orgu võib leida vist vaid Petserimaal Mõla järve ümber.
Tatra orus leidub ka mitu veel säilinud soolaiku. Kuivenduskraavide tõttu kipuvad need servist küll võssa kasvama, ent siiski on alles päris lagedaidki alasid. Ülevalt nõrguvate lubjaste vete tõttu kasvab siin palju käpalisi, isegi kärbesõisi ja muguljuuri. Ühes soolaigus leiduvat ka haruldast tundrate taime, kollast kivirikku.
Meie sihiks oli siin aga püsiksannikas (Swertia perennis). See emajuureliste sugukonda kuuluv taim levib Euroopast üle Siberi kuni USA lääneosani välja. Eestis on ta paraku haruldane ning kippuvat üha vähemaarvuliseks jääma. Armastab ta niiskeid lubjarikkaid alasid ja Tatra soodes elutsevat suisa paarsada taime.
Ründasime maanteelt võssa. Peagi tuli lagendik ja sealt ligitormavad lõugavad koerad. Perenaine tõttas neid ära viima. Söandasime edasi liikuda. Jälle needsamad verejanulised penid, jälle perenaine neid ära vedama. Üritasin viisakalt seltskondlik olla ja küsisin, et kas siit heinamaade servast pääseb sohu? Seda poleks pidanud ma tegema.
“Milleks?!” hüüatati pahaselt vastu. “Mis sohu? Siin on kõik eramaad!”
“No aga käiakse seal soos ju ometi,” poetasin.
“Inimestel pole midagi targemat teha!” turtsatati südame­täiega vastu. Aga koeri siiski kallale ei ässitatud. Põhimõtteliselt peaks selle oja ääres ju kallasraja kasutamise õigus kehtima? Kuigi jah, mingit kallast ega rada siin õieti näha polnud. Hoopis roostik ja vesine padrik. Kunagi laiusid siin kindlasti luhaheinamaad, nüüd tungib võsa laialt peale.
Ründasime läbi rinnuni ulatuvate nõgeste, siis läbi hõreda tarnakaasiku ning ees laius ilus lage soolapp. Kui madala kase (Betula humilis) vitsad välja arvata, võinuks end vabalt tunda kui kusagil läänesaarte soo servas. Soo-neiuvaibad õitsesid parajasti. Leidus balti sõrmkäppa. Lubikate kitsad lehed hõbevalendasid, väikeste pokudena kasvasid raudtarnad. Lirtsuval ja juba nagu õõtsuvalgi sool edasi astudes ilmusid pruuni sepsika mättad. Sannikaid aga ei paistnud kusagilt.
Põikasime tagasi hõredasse kaasikusse. Siin valdasid sini­helmikamätastik ja mingid suured tarnad, oli soo-piimputke, sea- ja villohakat, üksik soo-kurereha, koeratubakat, karvast tarna ja raudtarnu. Kui äkki silmasin üht ümarat lehte. Nagu teeleht, ent muidugi ei kasva säärasel soisel alal mingeid teelehti. Püsik­sannikas leitud! Sooservas leidus ka tumeda õievarrega taim, tõsi, pool varrest ära hammustatud, nii et õitsemist polnud loota. Veel kolmaski sannikataim jäi ette. Siis aga tulid juba lopsakamad kogumikud, läikivad lehed kahtlaselt piklikud-nooljad. Need kõik kuulusid hoopis mustjuurele, tavalisele taimele, keda Hiiumaalgi küllalt jagub.
Nii et jah, ainult kolm sannikat selles sooservas ette jäigi. Kus on aga kõik ülejäänud? Tjah, pealiskaudseks see sannikaretkki ju jäi, aga – manjaana! Küll kunagi jälle uuesti. Praegu lõõmas päike liigagi kuumalt ning hing ja keha ihkkasid juba vaid rutemini kuhugi meeldivasse järve sulpsatada.