Sulev Vahter Getter Kaevandes lõpetas möödunud kevadel Eesti mereakadeemia. Juba vahetult enne kooli lõppu pakuti talle tööd parvlaeval Soela.
Getter soovis algul minna õppima hoopis sõjakooli, aga seljavigastuse tõttu kartis, et ei pea seal vastu. “Mereakadeemia tundus hea alternatiiv, sest töö merel on põnev, väljakutseid pakkuv ja kogu aeg on midagi uut õppida,” rääkis ta.
Koos Getteriga alustas mereakadeemias õpinguid kolme rühma peale seitse tüdrukut. Pärast viit aastat oli tema neist ainus, kes kooli lõpetas. “Kui näiteks poisid läksid meil midagi tegema, siis nende puhul oli see tavaline ja normaalne erialavalik ning keegi ei küsinud midagi rohkemat. Mina pidin end aga alati uuesti tõestama hakkama,” ütles Getter.
Samamoodi on ka igas töökohas, et tema peab alati n-ö nullist alustama. “Samas, kui suudad ennast kehtestada, siis saab ülejäänud meeskond ka aru, et pole vahet kas olen mees või naine, kui saan tööga hakkama, pole minu sugu oluline.”
Erialase töö leidmine keeruline
Getteri sõnul oli tal naisena väga keeruline leida nii praktikakohta kui ka erialast tööd. “Mul oli kindel siht saada tööle kaubalaevale,” oli ta juba algul kindel.
Getter teadis, et Tallink võtab niikuinii vastu kõik soovijad, sest praktikandid on n-ö odav tööjõud. Tema jaoks oli see aga viimane variant. “Sain hoopis Iirimaale kaubalaevale ja olin korraga ära kolm kuud.”
CVsid hakkas Getter saatma kohe, kui sai esimesed madrusepaberid, mitte ühtegi vastust ta aga ei saanud. Kolmes kohas käis ta ka ise kohal. “Krevetipüügilaeval sain aru, et laevad on väikesed ja hooajal lihtsalt pole eluruume,” märkis ta. Getteri sõnul ei julgenud üks ettevõte talle isegi otse öelda, et naisi tööle ei võeta, vaid andis seda mõista meili teel. “Kolmandas kohas naerdi mulle lihtsalt näkku, et sa oled naine ja siia küll tööle ei saa. Kusjuures antud firma peakontor Küprosel oli mulle tööd lubanud, aga nende väike haru Eestis ütles, et nemad ei võta.”
Iiri kaubalaeval oli Getter hiljem teise lepinguga veel neli kuud. “Tegingi enamuse oma praktikast seal,” märkis ta. Iiri kaubalaeval, mis vedas kivisütt, töötas Getter koos vene meeskonnaga. “Muidu ei olnudki väga hull, sest Inglismaal ju sajab kogu aeg, aga vahepeal oli väga kuiv periood ja siis kõik tolmas ning peale vahis olemist paistsid ainult mu silmavalged, sest kõik oli nii tolmu täis,” rääkis. “See oli lihtsalt töö eripära.”
Kokku on Getter tööotsinguil saatnud üle 200 CV. “Kui selle koguse peale ainult kolm-neli vastust saad ja needki eitavad on, siis ei ole enam mingit motivatsiooni,” tõdes Getter. Tema sõnul võib olla naistüürimehel ükskõik kui pikk töökogemus, aga kui on võimalus valida tema või kogemusteta mehe vahel, osutub valituks alati viimane.
Naise koht on köögis kartuleid koorimas
Getteri esimene töökogemus oli vene meeskonnas, kus valitses mentaliteet, et naisterahvas silda ei tule, vaid tema koht on kokaga kambüüsis kartuleid koorimas. “Üks vanemtüürimees tuli iga päev tund enne vahetuse lõppu ja lihtsalt sõimas mind, et ma ei kõlba kuhugi, olen loll ja mida kõike veel rikas venekeelne sõnavara võimaldas.” Esimese hooga oli Getter sellest väga löödud ja mõtles, et miks töö, mis talle väga meeldib, peab nii raske olema. “Igasuguste stereotüüpide murdmine on raske – ma ei pea olema pooleldi mees, et seda tööd teha, vaid olengi naine ja mulle meeldib mu töö ning ma saan sellega hakkama,” rääkis ta oma kogemusest.
Getteri sõnul aitas teda lihtsalt n-ö paksu naha kasvatamine ja teadmine, et ta sobib sellesse ametisse ja saab hakkama. “Peab ise olema väga kindel, et sa ei lömita kellegi ees ja kehtestad ennast.”
Enne Soela tüürimeheks saamist, oli Getter madruseks Ormsöl. “Ainult Soelal ja Ormsöl ongi mul olnud nii head meeskonnad, kellega kõik klapib – kõik probleemid lahendatakse ja meeskond on väga kokkuhoidev,” oli Getter rahul. Tema sõnul pole kummaski laevameeskonnas olnud olukorda, kus mõeldaks, et mida selle naisega nüüd peale hakata.
Eelistab tööd kaubalaeval
“See, et ma praegu reisilaeval olen, lihtsalt sattus nii,” tõdes ta. Praktikal oli Getter Ormsö pardal madrusena ja käis vahepeal asendamas seal, kus vaja. “Enne kui kooli lõpetama hakkasin, tuli mulle kõne, et kas olen huvitatud tööst.” Getter võttis pakkumise vastu, aga ei kujutanud tol hetkel ette, et peab päris ise hakkama ka laevaga silduma. “Koolis öeldi meile, et enne kümmet aastat te niikuinii kangide taha ei saa, võite simulatsiooni tundides niisama harjutada kui soovite,” rääkis tüürimees. Esialgu mõtleski ta, et millesse end küll mässis ja ehk hammustas ikka liiga suure tüki, aga laevameeskond on olnud väga toetav ja teda igati aidanud. “Esimest korda ise laevaga sildudes oli ikka väga hea tunne,” oli Getter rahul.
Kuna tüürimehe töö on niikuinii pingeline, sest vastutad reisijate, autode ja tehnika eest parda, siis see oli tema jaoks enese proovile-
panek. “Tahtsin teada, kas suudan keerulistes olukordades külma närvi säilitada.” Peale esimest suure tuulega sildumist tuli Getterile alles hiljem närv sisse ja ta mõtles, et millega just äsja hakkama sai.
Getter eelistab töötada kaubalaeval, sest reisilaevadel on tema sõnul palju suhtlemist ja bürokraatiat ning igasugustele küsimustele vastamist rohkem kui kaubalaeval. “Üldiselt on kaubalaevadel väikesed meeskonnad, kõik teevad oma töö ära ja õhkkond on kuidagi teistsugune.”
Getter rääkis, et ka Eesti riik võiks omalt poolt midagi teha, sest praegu pole meil ühtegi sinimustvalge all sõitvat kaubalaeva. “Oleksin kindlalt järjekorras, et saada mõnele Eesti lipu all sõitvale kaubalaevale tööle ja tean, et soovijaid oleks ka peale minu palju,” märkis ta.
Tulevikus saab kapteniks
“See võtab küll aega, aga tahan tulevikus ka kaptenipaberid saada,” on Getter kindel. Kõigepealt peab ta sõitma 12 kuud vahitüürimehena, siis saab vanemtüüri-mehe paberid. Alles peale 12 kuud vanemtüürimehena on tal võimalus saada kaptenipaberid. Ja iga etapi vahel tuleb teha eksamid. Praegu sõidabki Getter Soelal staaži-tüürimehena.
Tööl on ta kaks nädalat merel ja kaks maal. “Tööpäeval ärkan hiljemalt pool seitse, teen ringkäigu, vaatan laeva üle ja kontrollin igaks juhuks üle kõik päiksetekid,” kirjeldas tüürimees oma tööpäeva algust. Seejärel teeb Getter hommikused raadiotestid, valmistab laeva ette, täidab logiraamatu ja kell 8.15 ongi juba esimene väljumine.
Soela teeb praegu neli reisi päevas. “Vahepeal on ka jooksvad hooldused nagu näiteks päästevahendite kontroll, mis on minu vastutusala,” lisas Getter.
Ka Getteri elukaaslane on tüürimees, küll hoopis teises firmas. “Sel kuul kohtume vaid ühe korra, sest meie graafikud on nii, et kui mina lähen tööle, siis tema just tuleb ja vastupidi,” ütles ta. Sellegipoolest oli ta positiivne ning lisas, et tema töögraafik nihkub koguaeg ja kui on soov kohtuda, saab ka elukaaslane graafikus muudatusi teha.
