No kuis küll sedasi on läinud, et terve Otepää kõrgustik mu jaoks siiamaani valge laiguna püsinud? Haanja mägedes käidud küll ja küll, ent Otepää kandist on seni kõik teed kaarega mööda viinud.
Nüüd lõpuks, mullu viinakuul, sai see tükk siiski ära tehtud. Ajendiks väga hea põhjus: seal kõrgustiku lõunanõlval pidada kasvama üks sajandivanune valgepöögimets. Ja üldse, enne Pariisi tuleb igatahes Nuustakul ära käia, nagu vanarahvas nõudis! Mitte, et ma Pariisi üldse plaaniks minna, aga vähemalt saaks Nuustaku linnukese kirja.
Nüüdseks Nuustaku nimekuju vist enam eriti ei kasutata, valdavaks on saanud vana maarahvakeelne “Karupea” ehk Otepää. Nuustaku tulenes saksakeelsest “pähklipäevast” Nustag. Piirkond on alati olnud nimelt sarapuuderikas. Seda põhjusel, et kõrgustikul valdavalt lubjarikkad moreenkünkad. Tänu lubjasusele katsid kunagi enamust Otepää mägismaad salumetsad. Nüüdseks küll põhiliselt salukuusikud, ent laialehist elementi esineb praegugi. Lubjased nõrgveed on loonud mitmele poole liigirikkaid soolappe, mis oma käpalisterikkuselt ja näiteks raudtarna leidumise tõttu on pigem kui Lääne-Eestist laenatud.
Tolle napi sügisese ööpäeva jooksul jäid paraku pea kõik need loodusrikkused kaemata. Buss vuras Tartust lõunasse ja peagi läks maa sakiliseks-pallitavaks, pannes mind küsima: no kuis need põllud ikka nii kortsus olla saavad?
Sukeldumine Tatra orgu, mida loetakse Otepää kõrgustiku põhjapiiriks. Oru lubjases madalsoos kasvab igasugu orhideede sekka ka Eestis põhjapiiril olevat ja väga haruldaseks jäänud püsiksannikat. Sesse kohta peaks lillelisemal aja kindlasti ühe korraliku retke tegema!
Aina hüplevamaks muutusid kase- ja remmelgakollased maastikud, mähkudes pehmesse nukrasse hallusse – jälle hakkas sadama. Saaresaluga Pangodi järv helehallitas oma peeglit. Otepää kihelkonnasildist veidi lõunasse, teest vasemal, vilksatas mööda üks veider puu. Purpurpruun longus võra tundus nii väga pöögi moodi. Siin kõrgustikul?! Või oli see siiski künnapuu?
Rohurohelised kummuvad künkad, järv järves kinni, taamal kasekollased-kuusetumedad mäemuhud. Teest paremal avardus suur Nõuni järv. Lõunaeestilikult punane pinnas ja punakad savihooned lisasid hallkuldsesse sügisesse oma värvinoote.
Ja oligi Nuustaku, 150 m üle merepinna asuv Eesti kõige kõrgemal trooniv linn. Nojah, Lätile jääb see tublisti alla. Sealne Haanja kõrgustikul asuv Aluliina (Aluksne) linn asub suisa 217 m merepinnast.
Juba viis buss edasi. Kuulus Pühajärv. Saab seegi lõpuks oma ihusilmaga nähtud! Ümber kullased kuplid, sikisakilised poolsaared, näpuotsaga saari sees. Pühajärve Sõjatammel on keskmised harud kahjuks läinud, võra servmised siiski veel elus. Taustal järveäärekünkal püüdis pilku kollane lehisetukk.
Sukeldumine metsade vahele. Kuuskede sekka kaski, ka mände ja päris palju tamme ning noort vahtrat.
Mägine kõrvalpõige Käärikusse. Peas hakkas jalamaid vasardama Kalmer Tennossaar: “Suusabaasis on tantsupidu, see toimub siin…” Üldse tekkis kole talisportlik meeleolu. Ehkki ma talisporti kripsugi ei armasta.
Märdi peatuses maha. Teekaaslane Erko tahtis kindlasti näha korgipuid ja sestap põikasime alustuseks itta. Paisjärv ja pahisev veskijuga Väiksel Emajõel. Vesiveski olnud vanasti ühekordne kivikatusega maakivihoone, nüüdseks on sellele palkmaja otsa ehitatud. Seal all orus olidki kolm amuuri korgipuud. Küll juba üsna raagus, ent vetruv pehme korp sellegipoolest huvitav katsuda. Korgipuud kuuluvad ruudiliste ehk tsitruseliste sugukonda. Kõrval valendas kinnitav silt: “Märdi korgipuud”. Meiega juttu tegema tulnud mees seletas, kuidas sattus siin peale, kui tuldi silti üles panema. Sildil olnud aga hoopis kiri “Ristitammed”. Noh, arvutitabelist oldi kuidagi mingi vale rida võetud ja paari versta kauguste ristitammede silt taheti siia püstitada. Tjah, see digiasjandus kasvab veel kord üle pea! Meenus jutt, et millalgi võeti Saaremaal tükk kaitsealust jugapuumetsa maha, sest arvuti justkui lubas…
Jugapuid siit muidugi leida lootust polnud. Jõe kõrge kalda tammesegametsas igihaljendasid maas hoopis metspipra neerjad lehed. Hiiumaalt tulnule täitsa eksootika. Läänesaartel seda üsna ürgse päritoluga üht salumetsade tunnusliiki ju looduses üldse ei kasva.
