Läbi Tareste Tõrvaninale 1.

Igavavõitu talveajal on hea meenutada midagi suvist. Näiteks mullust jaanieelset aega, mil üle paljude aastate võtsin jalge alla Kärdlast Tõrvaninale kulgeva matkaraja. Võib-olla pole ma seda sel sajandil täies pikkuses läbinudki. Sest Kärdlast Tõrvaninale meeldis mulle kahlata natukese otsem, mööda madalaveelist liivast merepõhja.
Nüüd oli eesmärke õige mitu: Rootsi kukits, soovõhk ja laane­sõnajalg. Kõik Hiiumaal üsna haruldased, eriti viimane. Laanesõnajalaga on üldse segased lood. On väiteid, et see mandri metsade tavaline asukas ja Hiiumaa aedade väga igapäine ilutaim siin saarel looduslikult üldse ei kasvagi. Kuid siiski on teateid, et Kõpus ja Tõrvanina kandis olla teda trehvatud. Etteruttavalt: laanesõnajalg jäi mul siiski sedakorda leidmata. Vormsi looduses olen teda ammuilma näinud, ent Hiiumaal jätkuvalt mitte.
Muide, mukulane Urve Merendi, kelle vihje peale nüüd rootsi kukitsat otsima läksin, mainis, et on Kärdlast läänes avastanud siin saarel üliharuldast vareskolda. Toogi jäi mul nüüd nägemata, ent kukitsa leidmine osutus lihtsamast lihtsamaks.
Kõigepealt Tiigi tänava otsast matka­teele. Sirge lõpus kurvis ristus mudane ojasäng. Laudtee keeras siin paremale, üks rada terav­nurga all pigem otse, kolmas risti pahemale. Valisin niiöelda kuldse kesktee, ehk siis selle enam-vähem otse kulgeva. Õige pea jäigi selles kuuskedega mustika­männikus, otse raja servas, ette madaltihe, kõige rohkem kaheksa tolli kõrgune kukitsakogumik. See taim levib Eestis eeskätt põhjarannikul Tallinnast Lahemaani ning Hiiumaal Tahkunas, mujalt on leide vaid väga üksikuid.
Levila viitab, et tegemist on põhjamaise taimega. Juba üle lahe Soomes on ta üsna tavaline, eriti maa kesk- ja põhjapoolsetel aladel. Areaal hõlmab lisaks Põhjamaadele ka Gröönimaa, Ameerika ida- ja lääneosa, ulatudes üle Alaska Kaug-Idani. Seejuures armastab kukits merelist kliimat, kasvades meelsasti Atlandi ja Vaikse ookeani niiskete tuulte piirkondades.
Huvitaval kombel on tegemist Eesti ja Põhja­maade teise kontpuuliigiga, olles aga erinevalt verevast kontpuust rohttaim. Ja õied osutuvad hoopis õisikuteks: pisikeste punapruunide õite kogumikku ümbritsevad neli valget kroonlehte on hoopis kandelehed. Nüüd siin olid veel mõned valevad “õied” silmailuks alles. Hiljem valmivad aga punased luuviljad, mis olla küll söödavad, ent maitsetud.
Viljuvaid Rootsi kukitsaid nägin viimati mõne aasta eest kesksuvel üle mere Helsingi Mustikamaa saarel. Eestis on Rootsi kukits mulle vaid paaris kohas ette juhtunud. Kunagi Rocca al Mare kõrge kaldapealse lehtmetsas (kuhu hiljem tehti kahjuks vist elamu­rajoon) ja Tõrvanina lähistel ning nüüd siis siin, veidi maad Kärdla läänepiirist. Kasvuala pole ses kohas suur, ainult mõnesammune rajaäärne populatsioon. Ju on see alguse saanud ühestainsast linnu või looma poetatud seemnest.