Teise jaanuari hommik Kärdla piiril Hausma rannal. Õhk on kergesse miinusesse vajunud, ent kulukollakas maa veel vaba ning meri hallitab soojas toonis, salpsides rannakamarat ja veepiiri sanglepajuuri. Sinihallide pilvede vahelt helendab kollapunakaid rebendeid. On päiksetõusuaeg, see tähendab poole kümne paiku.
Hausma rand on mu ammune meelispaik, kuhu nüüd aga satun harva. Järsku hakkan meenutama olnut. Kuidas kõik aja jooksul muutub! Vargsi, ent kokkuvõttes märgatavalt. Rand on üpris kinni kasvanud. Vaja oleks taas üht korralikku tormi, mis kruusa ja kiviklibu välja tooks, roogu ja kamaraid vähemaks rapsiks. Paksus kulurohus on siiski praeguseni selgesti näha rant – 2005. aasta jaanuaritormi murrutuse jälg. Ülal serval kõõlub toona napilt pääsenud pooppuu.
Tundub, nagu oleks siin alati nii männiline olnud, ent aastakasve tagasi lugedes avastan, et enamus neist puudest pidid sajandivahetuse paiku kõigest põlvepikkused olema. Mälusopist tuleb esile 1994. aasta, kui siin ikka ujumas sai käidud. Siis laius siin täiesti lage madalate kadakatega rand.
Millal ma siin rannas õigupoolest viimati käisingi? Vahepeal on linnapiiril venelaste betoonpunkri juures kõvasti raiutud ja endine tore liigirikas lehtpõõsastik maani laastatud. Nojah, eks taheti avada vaadet Lehtma otsa poole. Mahavõetud vahtrapuudest on kahju, ent põõsastikule teeb aegajalt uuendamist tegelikult pigem head. See oli haruldane lehtne padrik, ainus nii kirev rannas. Ent juba tõusevad uuesti kuslapuude pundid, magesõstrad, tumepunased kontpuuraod, lodjapuud, kibuvitsad, ogaline kukerpuu. Oi, õunapuu on kah kadunud! Õnneks kasvab läheduses teisi siiski veel. Toomingaid, pihlu, türnpuid ka.
Esimese hooga ei leia ma üles tähk-toompihlaka kohta. Aa, siiski on alles mõni maadjas oks ja köndist tõuseb uusi vitsu. Tegemist on Põhja-Ameerikast pärit invasiivikuga, kes on vallutanud Läti ja Lõuna-Eesti männikud. Ka Käina avaras uue tehismäega pargis tuleb neid peale. Kahju, et Euroopa toompihlakas meil sedasi ei levi, oleks ikkagi oma maailmajao liik. Laiuva kasvuvormi ja suurte õite ning punase sügisvärvusega on too arvestatav ilupõõsas, keda Eestis aga enam üldse ei müüda. Ikka vaid Ameerika toompihlakaid.
Kõrvalolev männik on ka läbi raiutud, enne oli see tihke tihnik. Eks kujundusraiumine ole sellises avalikus kohas tundlik asi. Hausma ranna piirkond on justkui pargiala, kus peaks leidma paraja tasakaalu puude ja avatud vaadete vahel, säilitama lisaks männile-kadakale ka erinevaid lehtpuid- ja põõsaid. Siiamaani on mul kahju Patarei pool kasvanud pooppuust, kes kunagi keset niitu tuimalt maha saeti. Mine tea, ehk oleks sedasi käinud ka vetelpäästemuuli juures oleva pooppuu käsi. Talle jõudsin õnneks lindi ümber siduda. Ent ilusad, sügiseti viljadest punavad pihlakad võeti toona sealt lubjakruusarannalt maha. Ja üks kahest põõsjast rannatammest ka. Teine üritab end kõrgusse ajada, kui vaid ahistava männioksa saaks ta kohalt eemaldada.
Nojah, need on ju üksikasjad. Peaasi, et Hausma rand jääks üldjoones selliseks linnaserva toredaks poollooduslikuks alaks nagu seniste aastakümnete jooksul. Vahepeal ähvardati sinna hiidspaa üles lüüa, nüüd olla plaanis see osalt elamukruntideks tükeldada. Milleks õigupoolest? Nojah, eks ikka raha saamise eesmärgil.
Hiljem kodus leian fotoalbumist pildi, mis pärineb 2000. aasta septembrist, klõpsatud kohas, kus teeroopad linnapiiri punkri ja varemekünka vahel ranna poole kulgevad. Kas tõesti avanes kõigest 16 aasta eest seal säärane avar merevaade?! Jah, foto ei valeta. Nüüdseks on juba lausa metsapuud ette sirgunud. Kuis aga vaadet uuesti avada? Oleks tore, kui paar mere taustal õitsvat ja sügisel lõkendavat vahtrat alles jääks. Ümbritsevas mändidekülluses toovad vahtrad vaheldust. Nagu ka too laiutav remmelgas, kes tol 2000. aasta fotol juba olemas on.
