Tapio Vares Kogu selle rikkuse juures on lõikheinalised aga enamasti võrdlemisi sarnased, rääkimata siis veel tarna perekonnast. Üsna vaoshoitud välimusega tegelased, kel pole igatmasti erinevat tüüpi lehti ega kauneid õisi. Pealegi kasvavad paljud soistel aladel või suisa veekogudes, kuhu naljalt niisama laapsima ei satu.
Ometi ei saa tarnadest üle ega ümber. Neid on meie looduses lihtsalt nii palju, et vägisi võivad nad ka aeda trügida. Näiteks mu väiksesse käsitsi kaevatud savitiiki sigines vargsi mingi “kõrreline”. Veest tõusid graatsiliselt longus otstega kitsad sinakashallikad lehed. Algul ei pööranud ma neile tähelepanu. Kuid nüüdseks on taim täitnud juba pool tiiki. Proovisin välja tõmmata, ei õnnestunud. Niisiis saab sellest tiigist lõpuks veepeeglita tarnapadrik. Ei jäänud muud üle, kui agressiivse tulnukaga tuttavaks saada. Määraja tarnarägastikus näis kõik viitavat pudeltarnale, mis on Eestis kõikjal tavaline liik. Miks “pudel”? Põisikud pähikutes olla Pliska pudeli kujulised. Mnjah, mitte ei mäleta, mis kujuga see Pliska
pudel õigupoolest oli…
Tegelikult algas mu tutvus tarnadega kraavtarnast. Kunagi Meeleoja kaldal leidsin ühe erilisena mõjuva puhmiku, kel kollakasroheline lehestik ja kollakad rippuvad pead. Korjasin seemneid ja külvasin kodus metsaaeda maha. Nüüd on tänu sellele seal veel üks umbrohi juures. Kraavtarnad külvavad end ajuti kuivavate tiikide liivapinnasele laiali. Lisaks on siginenud veel erinevaid, küll väheldasi, küll pika niitja lehega tarnu, keda ma seni nimepidi tundma pole jõudnud õppida.
Tarnad on armastatud iluaianduses. Näiteks müüakse Eestis jaapani tarna sorte. Need väheldased igihaljad puhmikud on tõeliselt kaunid. Tore on Põhja-Ameerikast pärit pugutarn, kelle viljad meenutavad ogalist sõjanuia.
Märksa haruldasem on aga ripptarn. See talvehaljas liik on üks suurekasvulistest tarnadest ja levib looduslikult Euroopast Põhja-Aafrika ja Kesk-Aasiani. Eestis on ta vaid aedades kasvatatav ilutaim. Kahjuks taimeärid teda peagu üldse ei paku. Miks?
Tänavu sain omale väikse ripptarna. Ja vihje, et Suuremõisa lossiaias peaks olema võimalik näha suurt täiskasvanud ripptarna.
Ühel septembri alguse päeval saigi sinna põigatud. Oli tõesti otsitav olemas. Halli pähklipuu all üks hõredapoolne puhmas, varred rinnuni, lehed üles tõstes puusani. Ning lagedal juba lausa suur tihepuhmikuline kogumik. Kui sellised tõesti talvelgi haljana püsivad, siis on tegu tõesti uhke ilutaimega!
Seemned juba pudisesid, lausa nõudes kaasa korjamist. Niiske kodumetsa teeraja servas võiks ju kord vohada talv läbi haljendav ripptarnatihnik…
Kui Suuremõisa lossiaias on enamus taimi ilusasti sildistatud, siis ripptarnade juures ei paistnud mingit märgist. Tarnu on mustmiljon, kas ikka tõesti on tegu just ripptarnaga? Tarnatundmises olen ma alles väga algaja. Nii helistasin ja küsisin igaks juhuks Taavi Tuulikult üle. Jah, ripptarn, kinnitas tema. Ja lisas, et saab teine seal talvepäikses kahjustada. Seega meie tingimustes oleks parim varjatud kasvukoht.
Igatahes kahju, et seda toredat taime meil laialdasemalt ei pakuta ja huvilised peavad niiöelda jätkuvalt defitsiitset kaupa tuttavatelt aednikelt taga otsima.
