Tapio Vares Vitsa omanik Erko hakkas siis seletama, et on teine sootuks Lõuna-Euroopast pärit ja ürgne pihlaliik Sorbus domestica ja viljad tulevad suured ja… Sinna see jäi.
Tänavu kevadel kohtasime aedpihlakaid Bulgaarias Strandžas, Türgi piiri lähistel. Ette jäi paar toredat metsapuud, tumekorbalised tüved pihlakate seas ainulaadsed, väga erilisena mõjuvad.
Veelgi vägevamaid aedpihlu leidub Slovakkias. Neid netis vaadates komistasin ma üle piiri Tšehhi poole Määrimaale ehk Moraaviasse. Sealne Slovakkia poolne osa on omaette etnograafiline piirkond Slovacko ja selle sümbolpuuks on valitud aedpihlakas. Slovackos jõuab ta oma levila põhjapiirile. Teisalt näib asi pisut kahtlane, küsimusi tekitav. Nimelt leidub aedpihlakat seal ainult üksikute vanade ja nüüdsel ajal istutatud noorte puudena. Sama lugu on Slovakkias. Siiski seal on kolmel juhul aedpihla ka metsast leitud. Meie Erkoga oma Slovacko reisil ei trehvanud metsas ühtegi. Kummaline. Puud ju ometi viljuvad, miks ükski seeme kasvõi metsaservas või emapuu all ei idane? Vägisi jäi mulje, et aedpihlakad on Slovackos viimseni inimese poolt istutatud. Sel juhul – millal inimene tõi aedpihlaka sinna Valgete Karpaatide põhjanõlvule? Oletatakse, et võib-olla juba Rooma riigi ajal.
Igatahes oli põnev nende eriliste pihlapuudega kohtuma sõita. Pooleteise päevaga olime kohal. Kõigepealt hiljuti tekkinud otsebussiga Tallinnast Varssavisse, sealt rongiga Määrimaale, Slovakkia piiri äärsesse Hodonini. Veel paari kohaliku bussiga ja õhtu eel olime Valgete Karpaatide (Bile Karpaty) jalamil asuvas Radejovi asulas. Valged Karpaadid on Karpaatide läänepoolsem ots ja õige kulunud välimusega. Pigem nagu lauged hiiglavoored, suhtelise kõrgusega enamasti paarsada meetrit. Eemalt ei tundugi miskite mägedena, ent turjale ronides avaneb lauskmaalase jaoks peadpööritav linnulennuline vaade üle tasandiku. Seal tundsin, et tšehhidel-moraavidel polegi väga hull lugu mere puudumine. Neil on see-eest kõrgusi ja avarust, mida lamedast Eestist ei leia.
Muide, üks huvitav tähelepanek. Kui Slovakkias kasvavad aedpihlad kõik ainult soojadel edela-lõuna-kagunõlvadel, siis Slovacko pool puha kõledatele tuultele avatud lagedatel põhjanõlvadel. Vahest on sealsete puude järglased seetõttu ka külmakindlamad?
Mandri-Eestis on aedpihlakat korduvalt üritatud kasvatada, kuid paraku varem või hiljem tagasi külmunud. Eks meie reisi peaeesmärk oligi eeskätt seemnete kogumine.
Niisiis olime kohal. Asusime jalamaid Radejovi alevikust ülespoole rühkima. Ilusa keskeuroopaliku vanalinliku kivikatustega asula servas algas tore keskeuroopalik loodus. Mäenõlval levis lehtmetsa ja võpsiku riba, kus valitsesid põldvahtrad, sekka viirpuud, kontpuud, kibuvitsad, leedrid, kikkapuud – kõik läbi põimitud humalatest ja elulõngadest.
Teisal, nõlvaheinamaal, tegeles parajasti pulmaseltskond pildistamisega. Valges kaharas kleidis ja valgetes kummikutes pruut heljus ringi nagu ingel kesapõllul ja võttis muuseas suuna üksikule puule, kus tehti samuti fotosid. Tundus eemalt nagu pihlakas olema. Selline jalase tüveläbimõõduga isend. Muidugi aedpihlakas, kes muu!
Rada keeras lehtmetsaribast läbi ja järsakust alla. Sattusime aedpihlaka juurde. See vast oli puu! Tumerõmelise korbaga tüvi kolm jalga läbimõõdus, ülevalt laienes veelgi. Puu oli seest õõnes ja osa oksaharusid kuivanud. Siiski kandis ta elujaatavat sulgjat lehestikku (no täitsa meie tavalise pihlapuu lehed!), mille vahel ilutsesid viljad. Millised viljad! Tõesti vähemalt tollise läbimõõduga, kollased, päikse poolt punapõsised. Võta või jäta, õunad pihlaka otsas! Ja maha oli neid varisenud ka. Asusime kohe degusteerima. Hmh, üsna kibekad-parkivad. Siiski viimases küpsusastmes enne mädanemist saavutab aedpihla vili täitsa hea maitse. Nii sain ühe, mis mekkis täpselt nagu suhkurdatud kompotiõun. Peamiselt tasubki aedpihlavilju tarbida töödeldult, neist tehakse näiteks moosi ja veini.
Muide, pihlaviljad ongi botaaniliselt õunviljad. Ka me oma pihlavilja lähemalt uurides võib märgata seost õunaga. Aedpihlaviljad on väliselt ja sisemuselt aga nii õunad kui õunad üldse olla saavad. Südamikus on kilejad vaheseinad ja pruunid seemned.
See oli tore kohtumine esimese mitme sajandi vanuse aedpihlapuuga. Kuid peagi tulid järgmised. Seal veiniväljade vahel nad ootasid.
