Rahvusarhiiv Ajaloolase Mart Kivimäe arvates ei kodunenudki 19. sajandi venestuspoliitika tõttu Eestist lahkunud Haller võõrsil ja säilitas oma kodumaatunde.
Johannes Haller sündis vana kalendri järgi 4. oktoobril (uue kalendri järgi 16. oktoobril) 1865. a Käinas luteri pastori Anton Herman Halleri ja tema abikaasa Amalie, neiupõlvenimega Sakkeni seitsmelapselise pere teise lapsena. Tema isa Anton oli aastatel 1859–1861 Käina koguduse adjunktõpetaja, 1864–1875 Käina koguduse pastor ja 1886–1889 Tallinna superintendent.
Johannes Haller elas Hiiumaal kümnenda eluaastani. Pere Tallinnasse kolides asus ta 1876. a õppima toomkoolis, omandas Tartu Ülikoolis 1883–1888 kõrghariduse ajaloo erialal ja osales õpingute kõrvalt aktiivselt baltisaksa üliõpilaskorporatsiooni Estonia tegevuses. 1891. a kaitses ta Berliini ülikoolis doktorikraadi filosoofias ning nimetati hiljem teoloogia ja õigusteaduste audoktoriks.
Haller tegutses Tartu Ülikooli lõpetamise järel koduõpetajana esmalt Rõngus ja siis Koigis. 1892–1897 ja 1901–1902 töötas ta Preisi ajalooinstituudi töötajana Vatikani arhiivis, osaledes Saksa ajaloo ürikutekogu “Repertorium Germanicum” ettevalmistamises. 1897–1900 töötas ta Baseli ülikoolis eradotsendina ja 1901. a asus erakorralise professorina tööle Marburgi ülikooli. 1904–1913 oli Haller Gießeni ülikooli professor, 1913–1932 Tübingeni ülikooli professor ja murrangulisel epohhil 1918–1919 Tübingeni ülikooli rektor.
Johannes Haller abiellus 8. augustil 1904 Šveitsi ajaloolase Eduard Fueteri õe Elisabethiga ja suri 24. detsembril 1947 Tübingenis.
Peamised uurimisteemad
Halleri peamised uurimisteemad olid Saksamaa ajalugu ja keskaja kirikulugu. Ta on uurinud näiteks Saksimaa ja Baieri hertsogi Heinrich Lõvi tegevust, Saksamaa riigikantslerite Otto von Bismarcki ja Bernhard von Bülowi poliitikat, Tübingeni ülikooli ajalugu ning Venemaa poliitilist ohtu Saksamaale.
Kirikuloolasena keskendus Haller paavstlusele, uurides paavstide poliitilist mõju, Püha Tooli kantselei- ja finantstegevust, aga ka 1122. a sõlmitud Wormsi konkordaadi tagamaid. Oma habilitatsiooni väitekirjas uuris ta 15. sajandil toimunud Baseli oikumeenilist kirikukogu. Tema põhjalikumaks uurimuseks kujunes aga paavstlust käsitlev viieosaline “Das Papsttum. Idee und Wirklichkeit”.
2004. a kogumikus “Acta Historica Tallinnensia” ilmunud artiklis ajaloolasest Reinhard Wittramist kirjutas Mart Kivimäe, et Baselis töötades suhtles Haller liberaal-teoloogilise historismi kriitiku Franz Overbeckiga. Ajalooteaduslikust vaatenurgast tasubki uurida Overbecki vaadete mõju Halleri hilisemates uurimustes. Teadaolevalt ei pooldanud Haller Nietzsche filosoofiat ja oli lisaks äge venevastane, mida mõjutas oluliselt 19. sajandil Baltikumis läbi viidud venestamispoliitika.
Aastast 1925 oli Haller Eesti kirjanduse seltsi auliige, kuid tema muid hilisemaid seoseid Eestiga mul paraku tuvastada ei õnnestunud.
Minu esmane kokkupuude Johannes Halleriga oli Tartu Ülikoolis lõputööd kirjutades. Tollal ma tema Hiiumaa tausta ei teadnud ja eelistasin keskenduda tema kuulsama rahvuskaaslase Leopold von Ranke uurimusele. Tübingeni ülikooli arhiivis säilitatakse Johannes Halleri kirju, tema päevikut ja loengukonspekte, mis vajaksid samuti põhjalikku teaduslikku uurimist. Lõpetan Halleri tähendusrikka mõttega: “Avalikult ja tõepäraselt õpetatud ajalugu on rahvuse südametunnistus.”
KALEV KASK
kirikuloolane
