Tapio Vares
[/media-creditJärjekindlalt levib eestlaste seas iluaianduse nakkus. Tänu sellele on tekkinud Eestisse aina uusi puukoole ja istikumüügikohti.Paljud müügiplatsid näevad välja väga pilkupüüdvad: puha kollendavad okaspuuvormid ja lehtpõõsasordid, tumepunetavad puukesed-põõsad, sekka lilli. Eks suur osa Eesti iluaedugi kipu olema selliste väljapanekute koopiad: ilus kirju-mirju segadik.
Omaette rühma moodustavad aednikud, kes ajavad taga haruldasi looduslikke puu- ja põõsaliike. Ka ma ise kuulun viimaste hulka ehkki aina suuremasse sordihullusesse arenevas aianduses oleme vähemuses. Mulle meeldib, et looduslikul liigil on oma lugu, ta toob aeda eheda killukese kusagilt Jaapanist või Himaalajast või Põhja-Ameerikast.
Kuna elame karmil põhjamaal, seab kliima ranged piirid. Ometi võime isegi siin 58.-59. põhjalaiuskraadil katsetada näiteks mõnda Tšiili või isegi paari Uus-Meremaa taime.
Tänapäeval tellivad kõige vilunumad kollektsionäärid haruldusi internetist. Erilisi asju võib trehvata ka puukoolides-istikuärides. Lipulaevaks on küllap jätkuvalt Nurga puukool, kuid eriline võlu on ka pisikestel puukoolidel. Sellistel, kus entusiastist omanik korjab parkidest-arboreetumitest seemneid, mõned tellivad ka netist, ning kasvatavad neist väikesepartiilisi istikuid. Eestis ja lähipiirkonnas kasvavate puude järglased on pealegi vastupidavamad kui Lääne-Euroopast toodud istikud.
Kodumaist kraami kasvatab näiteks Tõnu talu puukool Tapurlas. Huvitavaid leide on mulle pakkunud Põhjatamme puukool Mulgimaal. Peamiselt lätimaistest puukogudest korjatud seemneist sirgunud eksoote leiab Tõnu Linnu juurest Häädemeestelt. Küllap on taolisi kohti veel mitmeid teisigi. Ja ega siis ainult Eestiga piirduma pea. Tasub kiigata ka üle piiri lätlaste poole.
Ühele pärlile sattusin ma tänavu juulis Rein Sanderi soovituse peale. Tema oli vaimustuses kollasarvest (Xanthoceras sorbifolius). See Põhja-Hiinast pärit väike viljapuu peaks meil olema täiesti külmakindel, ent seni Eesti aedades sama hästi kui tundmatu.
Siinkohal tegelikult ei teagi, kas maksab sellele puukoolile reklaami teha. Tundub, et see on liiga populaarseks saamas ega jõua soovijate nõudmisi rahuldada. Ehkki asub üsna ära kolkas, Lõuna-Liivimaal, Asti järve ja Renceni vahel. Umbes poolel teel näitab viit Bucina tallu. Viidal palutakse külastuse asjus eelnevalt ette helistada. Rohtunud metsatee lõpus asub esmapilgul tavaline lätimaine talukoht, kuid siia-sinna istutatud ilupuud-põõsad räägivad veidi teist keelt.
Istikuvalik oli väike, ent haruldusterohke. Paraku olid kollasarve istikud juba kevadel kohe viimseni ära rabatud. Polnud enam ka hapupuud ega apelsiniõielist budleiat. See-eest haljendas pottides paar Castanea mollissima’t. See Hiinast pärit viljapuu peaks olema Euroopa harilikust kastanipuust märksa külmakindlam ja Eesti mandriosas tasuks katsetada just temaga.
Enamus istikuid oli väikesed, paljud alles tänavused seemikud. Ju on põhjus haruldusteküttide rohkuses. Ega ma ise sugugi parem olnud. Perenaine kinnitas, et magusad kompvekipuud (Hovenia dulcis) on müümiseks liialt pisikesed. Aga kui juba kaugelt Hiiumaalt tuldud ja pealegi viimased viis versta Rencenist jala, siis ei andnud ma nii kergesti alla. Viimaks eraldati mulle ja mu reisikaaslasele külvipotist kaks pisut suuremat seemikut. Kaasas õpetussõnad, et mingil juhul ei tohi seda liiki esimestel talvedel õue jätta, vaid tuleb jahedas siseuumis talvitada, kuniks tekib tugevam tüvealge.
Magusa kompvekipuu nimetus kõneleb enda eest. Nimelt tekivad sel Aasiast pärit türnpuuliste sugukonna esindajal veidrad pruunid viljavarre paksendid, mis on magusad ja kuivatatult rosina maitsega. Kommid puu otsas! Paraku nõuab see puu viljumiseks soojemaid suvesid kui meil enamasti jagub. Hea kui ta ellugi jääks. Kompvekipuu on arvatavasti kogu Euroopa haljastuses seni haruldane.
Olime tulnud muuseas ka gutapuu (Eucommia ulmoides) pärast. See hiina meditsiinis hinnatud puu on ainus liik Eucommiaceae sugukonnas ja nüüdseks looduses välja surnud. Tema eripära avaldub lehte aeglaselt rebides, siis tekivad pikad tahkuvad kumminiidid. Seega ehtne loodusliku kummi allikas. Varem oli gutapuu paigutatud jalakaliste sugukonda.
Toreda üllatusena jäi ette jaapani tselkvasid (Zelkova serrata). See jalakate sugulusperekond on viimases jääajas kõvasti kannatada saanud. Maailmas on alles veel vaid kuus tselkvaliiki: peaaegu välja surnud sitsiilia tselkva, suure kariloomade surve all püsiv kreeta tselkva, märksa laiemalt levinud kaukaasia tselkva ning kolm liiki Ida-Aasiast.
Jaapani tselkva peaks Eestis õige perspektiivne olema. Iseasi, kas paljud ta peale tormi jooksevad. Pole tal ju ei väga silmapaistvaid õisi ega vilju, ka mitte võimast karikakujulist võra silehalli tüve otsas nagu kaukaasia tselkval. On teine lihtsalt üks huvitav ja meil väga haruldane puu. Sakilised piklikud lehed sarnanevad mõneti põldjalaka lehtedele ja võrseil rippudes annavad puule üsna omapärase välimuse.
Seni on jaapani tselkva meil tuntud pigem bonsaitaimena. Kuid küllap tasuks täiesti vabalt jaapani tselkva hoopis päiksepaistelisse tuultest kaitstud aianurka istutada. Mõni suurem puukool võiks hakata neid Eestissegi tooma.
