Kristi Ugam oli kaheksa-aastane, kui Mustamäel asunud lapsepõlvekodu akendest paistnud suured paplipuud ühel päeval maha saeti. Need ei olnud lihtsalt puud, vaid osa kodust – päike paistis tuppa läbi nende võra ja õhtuti heitsid valgustatud oksad toa sisemusse varje. Kristi mäletab, et ta karjus tookord aknal, sest toimuv tundus ülekohtune ja ta ei mõistnud, miks keegi seda ei takistanud. See oli esimene kord, kui ta koges, et otsuseid tehakse nii, et keegi jääb nende all kannatama.



ja