Kui lapsed peale koolipäeva oma trenni Kärdlas olid lõpetanud, tekkis plaan päikesepaistelisest ilmast viimast võtta. Käies peas läbi ümberkaudsed põnevamad kohad, meenus, et ei ole Hiiumaa kõrbes ehk Eesti suurimas liivikus – Kaibaldis – tükk aega juba käinud. Laste mälestus viimasest korrast oli üsna ähmane, kuid elevus ja põnevus kirjeldatu vastu vägagi suur. Nii asusimegi teele. Lühikese autosõidu järel juba terendasidki kahelpool teed tikksirged männid pehmel samblavaibal. Peagi hõikas lastes elevus ja äratundmine: „Siin me korjasime pohli ükskord!“ Nii ärkasid mälestused tasahaaval ellu, kirgastusid ja segunesid hetkes olemise võluga. Väike peatus ja metsa apteek avas oma lahked uksed, kus vitamiine otse suhu ja peopessa saime noppida. Pohlade sekka sai isegi mõningaid mustikaid veel korjatud.
ja