Rikkalik taimestik, vaikus inimtekkelisest mürast, merekohin ja hõbedaselt sillerdav merevesi loovad just sellise atmosfääri, mis võimaldab argised mõtted seljataha jätta ning ajavoolus peatuda. Lisandiks paras annus ka väikesadama romantilist õhustikku. Kindlasti on keegi siin kõrkjate ääres südamepõksudes ja silmapiirile kiigates kedagi oodanud ja oodanud ja emmanud…
Meie pere peab aeg-ajalt mere äärde saama. See annab uue hingamise ja selguse mõtetesse. Nii oleme siingi käinud lihtsalt selleks, et mere õhku hingata ja emotsioone setitada. Soovitan sinulgi minna mere äärde lihtsalt selleks, et uurida kive ja lutsu visata. Meie käime mööda rannaäärt ninad maas justkui Koduvanakesed Janssoni raamatuist, otsides järjekordset aaret looduse kunstigaleriis. Sekka hõiked: „Emme, vaata, mis ma leidsin!“ ja „Ossaraks, vaadake seda!“ ja „Mis taim see on?!“. Need on hetked, mil tunnen end kõige rikkama ja täielikumana. Kõik on paigas. Ja ühtäkki polekski eluks nagu rohkemat vaja. Süda rõkkab iga kord, kui näen laste silmis seda elevust ja rõõmu, mida looduses uitamine neile pakub. Tunnen, et oleme lapsevanematena hakkama saanud millegi erilisega. Meie lapsed märkavad, hindavad, väärtustavad ja oskavad hoida loodut. Mida rohkem me kaasame neid loodusest osa saama, seda loomulikumaks kujuneb see nende jaoks ja seda vähem mõtlevad nad plastmass-unistustele, mis kaasaegses maailmas oma võidukäiku teevad. Aga siin lasen merekohinal end lahti raputada kaasaegse maailma valupunktidest, hingan endasse rahu ja maailma ilu. Silm puhkab, jalutades lillakas-kollakas-valges õitemeres. Hetkeks peatun pihlakaid silmanurgast silmates ning tunnen magusat torget rinnus. Nad on juba nii punased! Kas tõesti hakkab läbi saama see meresoolase maigu ja kuldpruunide põskedega aeg aastast… Tasahilju on tunda seda, mis läheneb. Ma tunnen teda õhus, tunnen tema lõhna ja vaikset puudutust, kuid veel välja öelda ei julge ja ei taha. Las ta siis olla. Küll tuleb ka tema aeg.
Lastel kisub käsi vette, et püüda paadisõidust vormitud lainetust. | Annamaria Venski
Kuid täna oleme perega siin, et paadiga merele minna. Lihtsalt uitama. Kaasas õngeridvad ja toidumoon. Meri teadagi on ju parim isutekitaja. Ilm ei ole enam südasuviselt hellitav ning ainus, millest ehk puudust tunnen, on soe tee termoses, mis seekord ununes. Kui tahaksid samuti merepiknikule minna või laide avastada, kuid omal paati ei ole, siis küsi ümberkaudsetelt inimestelt, kas on kuskil ehk mõni vahva paadimees, kes soostuks sõitu tegema või paati laenama. Lahkeid inimesi on siin saarel piisavalt.
Meie retkel on ilm pigem hallikat karva, kuid just see laseb esile tulla värvidel meis eneses. Lastel on lõbu laialt. Käsi kisub ikka vette, et püüda paadisõidust vormitud lainetust. Just need on hetked, mida lapsed aastate pärast veel meelde tuletavad: „Mäletate, kui me…“ Just need on hetked, millesse saavad nad ankurduda ka siis, kui elul on oma keerulisemad käigud. Need päriselt päris ehedad hetked, kus aeg justkui seisaks. Nuuman silma mere ja laidude segust, taustaks merelindude huiked. Teeme peatuse ja proovime ka kalaõnne kui järsku tunnen, kuidas õnge otsas miskit kisub. Kerin veel pisut ja tõesti, meie esimene haug siputab visalt konksu otsas. Milline rõõm ja elamus, eriti just lastel. Kui haugi kätte oleme saanud, hüüavad nad: „See kala naeratab!“ Tõepoolest, tal oleks justkui suunurgad kergitatud üles. Olen tänulik kõige loodu eest ja tõden taaskord, kuidas lihtsuses peitub võlu. Iseasi, kas meil on aega, et märgata ja jõuda selle lihtsa ja eheda eluni… Veel pisut ja leiame Saarnaki laiult imetabase liivase rannariba. Peatume ja sulpsame vette. Vesi on siin nii selge ja klaar. Tunnen, kuidas olen hingepõhjani täidetud. Ei oskagi nime anda kõigele sellele, mida enesesse tänasega paigutanud olen. Näib, nagu oleksime teinud maailmale tiiru peale. Nii palju eriilmelisi kogemusi ning meelte puudutusi. See tõenäoliselt on ka põhjuseks, miks elades Hiiumaal, ei kipu ma siit ära mitte kuhugi. Miks peakski. Kogu maailm, kõik see, mida vajab mu hing, on justkui peopesal siinsamas, mu Hiiumaal…
