KAAREL MIKKIN Tikerpuu nomineeriti suuremahuliste Nargenfestivali projektide juhtimise eest, millest esile on tõstetud Kreegi päevad Haapsalus, Pärdi päevad Tallinna kirikutes ja ooperi “Valgustatud pimedusejünger” esitlus Noblessneri Valukojas.
Kes ei tunneks Kadrit, tema tulipunast tukka, lahedat ja säravat olekut – tal on palju sõpru. Üks koosseisu, neli aastat kuulus ta Kärdla linnavolikogusse. Tuli rõõmsa õhinaga, tahtis linnaelu ja kultuuriasju korraldama hakata, kuid üsna kiiresti võeti-tõmmati ta hoog maha. Nii tuli tal tagasi linna tööle minna ja sealt volikoguistungitel käia. Kärdla linnavolikogu viimasel istungil ütles Kadri mulle, et rohkem pole tal isu ilmaasjata sõimata saada, sellepärast ta enam ei kandideerinud.
Näib, et Kadri näol on taas saanud kinnitust igivana tõde, et ükski prohvet pole kuulus omal maal.
Kas nõustud, et teatripreemia nominendiks valimine, isegi kui preemiat ei tule, on juba päris suur tunnustus? Mida see sulle tähendab?
Kadri Tikerpuu: See on väga suur tunnustus, mis tuli nii ootamatult – ma isegi ei tulnud selle peale, et ma kuidagi seal nomineeritud võiks olla. Ma tegelen küll suurte projektidega, aga need toimetamised on Nargenfestivali alt, mis omakorda ei ole suur organisatsioon. See nominatsioon on märgiks ka sellest, et meie väikest festivali pannakse suures pildis tähele ja seda väärtustatakse. See on suur rõõm!
Millal ja kuidas sa teatrisse tööle sattusid? Millistes teatrites oled töötanud?
Kandideerisin töökuulutuse kaudu Eesti Draamateatrisse trupijuhiks. Aasta oli 1998, olin siis 25aastane. Nii et olen olnud selles süsteemis juba pikalt. Algus oli keeruline, kuna mul ei olnud teatri tausta ja ma ei saanud arugi, mis tööd ma tegema hakkan, sest ametinimetus ei öelnud mulle midagi. Ma mäletan veel õhtut kui sain teatrist kõne, et palun, tulge meile tööle. Mul oli elus siis ka valik teha hoopis teist tööd majanduse vallas. Olen ju õppinud Audentese ülikoolis finantsjuhtimist. Minu sõber Meeli Paesüld oli see, kes ütles, et mis siin mõelda, mis sest, et ei ole sellist tööd teinud, aga vali ikka selline pakkumine, mis meeldib hingele, isegi kui palk on väiksem. Ma pole seda otsust kunagi kahetsenud. Tänan, Meeli! Tänan ka Ave Alavainut, kes mind julgustas ja toetas. Olen töötanud ka Teatris NO99 ja Muusikaliteatris. Nii et kirju ampluaa. Nüüd siis Nargenfestivalis juba aastaid. Ja ma ei tunne isegi nooti! Korraldustöös ongi vajalikud hoopis teistsugused omadused ja oskused. Kogemus ja tööaalane suhtlusringkond on oluline. Minu enda jaoks on tähtis, et ükskõik, mida ma iganes teen, teeksin seda kirega. Mul on see oma töös õnnestunud.
Palun kirjelda, milline on sinu töö sisu.
Meil on lihtustatult selline töökorraldus: [Tõnu] Kaljuste on [Nargen] festivali kunstiline juht ning sisuline osa on tema otsus. Mina olen n-ö tema tugi, kes aitab tema mõtteid ellu viia. Minu ampluaa aina laieneb, sest kui suures teatris on igal valdkonnal oma osakond, inimene, siis meil on nii, et teeme peaaegu kahekesi kogu festivali. Muidugi palkame protsessi käigus inimesi juurde. Lisaks artistidele kujundaja, toimetaja, tehniline meeskond, raamatupidamine jt, aga igapäevast meeskonda meil ei ole ümber.
Mis sind siiani teatri juures võlub?
Eelkõige seltskond, kellega töötan. Vahel võib protsessi käigus tulla ka emotsionaalsemaid ütlemisi, aga rõõmud õnnestunud koostööst on suuremad.
Kas see, et näed kulisside taga toimuvat, lõhub teatri maagia?
Ma näen seal inimesi, kes oma tööd armastavad. Igatahes on seal selliseid rohkem kui kontorites – olen selles kindel.
Kuidas jõudsid Nargen muusikafestivali tiimi?
Tõnu Kaljuste kutsus. Me olime kunagi ühe projekti koos teinud, nii et me olime tuttavad eelnevalt.
Mida erilist on juhtunud seoses sellega, et Nargenfestival toimub mere taga saarel?
Sellest saab hiidlane hästi aru, et meretagune asi on meretagune asi – inimene ikka loodusjõududega ei võistle. Eks ilm ongi see põhiline asi, millega arvestada. Suvehommikud algavad ikka taevasse vaatamisega.
Oled särav ja huvitav isiksus. Mis annab sulle jõudu? Kuidas sa ennast laadid?
Pean endiselt oma Hiiumaa sõpru esimeseks valikuks, kellega koos vaba aega veeta ja ennast laadida.
Proovisid korra tulla tagasi kodusaarele ja asusid aktiivselt toimetama. Miks läksid siiski tagasi?
Aastaid tagasi läks minu sõbranna Kaia Toom Kärdla postkontorisse ja sel päeval oli mingis lehes nupp minu tegemistest. Ja prouad siis omavahel arutasid, et näed, see Tikerpuu plika kodusaarel läbi ei löönud, aga linnas saab hakkama küll. Nii see ongi 😉
