Jälgi meid
Tüür bänner

VARESE LOOD

Meie parkide kõige võimsam

Papleid mäletan ma lapsepõlvest nende lõhna kaudu. Kui vanavanematele Loksale külla sai mindud, võttis mind sealseil tänavail vastu eksootiline segu: vene keel, paplite lõhn ja sekka kassikuse hais – tegelikult arvasin kaua aega, et paplilõhn ongi kassikusehais.
Alles hiljem õppisin neid eristama ja sain üldse teada, et need puud on paplid. Paraku oli märk külge jäänud ja paplitest ma suuremat ei pidanud. Kui lugesin, et vanadel roomlastel oli pappel üks meelispuu, imestasin: miks?
Nojah, pappel on ülikiire kasvuga ja kui istutada tülikat seemnevatti mitte andvaid isaspuid, annab ta haljastuses ruttu efekti. Ja paplid lähevad kasvama suisa pistvaiadest. Seega odav ja kiire haljastusmaterjal. Pole ime, et teda nõukogude linnades palju kasutati.
Tegelikult on papleid palju ja erinäolisi liike. Esimesena sain selgeks hõbepapli, keda nüüd pigem hõbehaavaks nimetatakse. Iseenesest kuulub ka meie kodumaine haab paplite perekonda. Hõbepappel on oma alt valgeviltjate lehtedega üks omapäraseimaid pargipuid. Üks suur hõbepappel on veel elus näiteks Kärdla kiriku juures. Nooremaid puid leiab Kärdlast veelgi. Kui hakkasin koguma Lõuna-Euroopa puuliike, siis loomulikult kaalusin ka hõbepapli aeda toomist. See oleks lihtsamast lihtsam olnud, sest Kärdlast leiab mitmel pool tihedat hõbepapli juurevõsa. Teisalt, just see hirmus võsumise komme pani temast loobuma. Ei taha, et oma aed varsti samasuguseks võsaks muutuks.
Aeg-ajalt on mu pilk jäänud pidama Kärdla kõige vägevamatele puuhiidudele. Oma tüseda paksukorbalise tüvega meenutavad nad justkui sekvoiasid. Kuid noh, tegu on kõigest väga lühiealise papliga – mõtlesin. Siis aga sain teada, et need puud on mustad paplid, kes oma perekonnas on kõige pikaealisemad – teada on väidetavalt suisa üle 400aastaseid isendeid. See andis neile puudele paugupealt väärtust juurde.
Paha pole ka teadmine, et papleid loetakse ühtede vanemate õistaimede hulka – nad olla olemas olnud juba tervelt 100 miljoni aasta eest. Ja üldse, vana must pappel on tegelikult, vähe sellest, et silmapaistev, ka omapäraselt ilus puu. Ja et ta nii kiirekasvuline on, siis miks mitte üks omale metsaaeda hankida? Nood plaatanid seal võivad mul ju kah kiirekasvulised olla, kuid iial ei tea, äkki langevad mõnel talvel külma ohvriks? Must pappel on aga külmakindel. Tema areaal on väga lai, ulatudes Iirimaalt Lõuna-Siberi, Kasahstani ja Hiinani, lõunas Põhja-Aafrikani, põhjas aga Lõuna-Leeduni. Leedus kuulub ta haruldusena Punasesse raamatusse. Seega on nood Kaunasest lõunas asuvaid lagedaid välju ilmestavad paplid just mustad paplid ja ühtlasi selle puuliigi loodusliku areaali piir? Muide, neil kasvavad puuvõõrikukerad jõuavad seal kah oma levila põhjapiirile.
Nõndaks, miks mitte hankida endale üks must pappel? Kiirpõige netti andis vastuseks, et vähemalt tuntumad Eesti puukoolid musta paplit ei paku. Vaid Nurga puukooli nimekirjas oli selle puu sammasvorm olemas. Tundub, et must pappel on nagu ka must mänd n-ö vanamoodne puuliik, keda istutati Eestis palju sajandi eest, ent hiljem enam eriti mitte. Miks? Nii näeb Kärdlaski vaid vanu vägevaid puid, ühtegi nooremat mitte.
Ja küllap on tegu vaid isaspuudega, sest seemnevatti ma nagu ei mäleta, ikka on tänaval vedelenud vaid isasurvad. Kui pole seemneid, siis on musta papli paljundamine raskendatud. Raamatud väidavad, et tema pistoksad juurduvad erinevalt teistest papliliikidest halvasti. Võib paljundada juurevõsust, neid moodustub puudel aga vähe. Nii ta oli jah. Tegin tiiru mõne Kärdla musta papli ümber. Eriti lootusrikas olin millegipärast kaheharulise Rannapargi puu all. Kuid ei midagi.
Nojah, võtta siis ehk pistoksi? Erinevalt raamatuist väidab mitu netilehekülge, et musta papli novembris-detsembris tehtud pistoksad juurduvad igati hästi. Kuid kust võtta taevaredel, et nende puuhiidude otsast oksi kätte saada?
Õnneks tuli appi juhus. Oli 2. detsembri hommik ja just vaibunud korralik öine sügistorm. Ning bussijaama papli all vedeles kuivanud oksarisu sekka ka täiesti värskeid võrseotsi. Asfaldil enamus küll laiaks sõidetud, ent murult sain siiski paraja kimbukese. Lisaks veel mõned oksad Tuuru maja vastast Sadama tänava äärse eriti uhkevõralise puu alt. Nõnda siis torkisin ma nad oma metsaaeda maha. No vähemalt üks võiks neist ju ometi juured alla ajada! Ega neid rohkem sinna kasvama mahukski.

Veel lugemist: