Maade ja ehitistega on tihti seotud segased lood. Oma roll on sellel kindlasti asjaolul, et Eesti riigi taassünnil, mil mingi ajaperioodil kehtisid hundiseadused, ning igaüks ehitas täpselt sinna, kuhu heaks arvas.
Näpuga ka näidata ei saa, sest ega keegi otseselt ei kontrollinud. Seda suuremad probleemid tekivadki, kui võimalikke ebakõlasid hakatakse uurima alles paarkümmend aastat hiljem.
Ei saa ka mööda vaadata tänases Hiiu Lehes
surfiparadiisi ehitistest rääkivas artiklis püstitatud küsimusest, et miks järelevalvemenetlus toimus just nüüd? Pole ju kõnealused hooned sinna tekkinud kellegi teadmata ega just viimaste kuudega või aastatega. Küsimus, et miks paikvaatlus ja järelevalvemenetlus tulid just nüüd, aga mitte kümme aastat tagasi, jääbki esialgu veel saladuskatte alla.
Tavapäraselt hakatakse taoliste juhtumite puhul pikalt saagutlema. Klaaritakse, kes ja millal ehitas ja kes-kellega kunagi milleski kokku leppis. Veerand sajandit on ikkagi üüratu pikk aeg, mille jooksul tõesti on elu hoogsalt edasi arenenud. Ongi muutunud seadused, registrid, kontrollimised ja teab mis veel, kuni selleni välja, et ka loodus on teinud näiteks rannajoonega oma töö.
Loodetavasti leitakse Ristna otsa probleemidele lahendus ja mõlemad pooled suudavad mõista, et õigus ei olegi alati must-valgelt ühel või teisel pool, vaid sellistes küsimustes on mõistlik kesk põrandat kokku saada. Ja mitte rindade kokku panemiseks.
Raul Vinni