Igaüks on meist kuulnud, kuidas õhatakse, et kui hea on elada linnast eemal. Saartel. Hiiumaal. Mere ääres. Rahu ja vaikus.
Alles hiljuti kirjutas Hiiu Leht, et Hiiumaa on sisuliselt välja müüdud. Kinnisvarakuulutuste üleslugemiseks piisab sõrmedest-
varvastest. See saab viidata ju vaid ühele – nõudlust on.
Ettevõtjad räägivad, et töötajaid oleks vaja ja oleks neid ka tulemas, aga elada pole kuskil. Noored pered tahaks tulla Hiiumaale, kui oleks kuskil elada.
Arenduskeskuse tellitud küsitlus korterivajaduste kohta tõestas selle kitsaskoha ära. Aasta aja jooksul oleks korterite ostmisest huvitatud sadakond inimest. Loomulikult ei saa seda võtta päris üks-ühele, kuid paistab, et arvestatav hulk inimesi on olemas.
Selge on see, et enamustel ei ole kohe sukasäärest võtta viie-kuuekohalist rahasummat ning vaja oleks panga abi. Paraku ei taha pank mingist Hiiumaa kinnisvarast kuuldagi.
Elu on täis vasturääkivusi.
Piirkonnas, kus vaba kinnisvara ei ole ning turule tulevatele üksikutele majadele-korteritele joostakse tormi, ei ole uus korter laenu garantiina piisav. Tõesti, miks peaks Kärdla sadama lähedal merevaatega korter olema kehvema hinnaga kui Pärnu samaväärne.
Seega ongi imelik olukord, kus kõik tahaksid osta ja arendaja ehitada, kuid kuna pank laenu ei anna, siis arendajal pole kindlust
ehitamiseks-müümiseks ning jääbki ehitamata. Uue maja ehitamise ja selle õiglase hinnaga üürimisega on sama lugu nagu Tallinna lennuliiniga: ilma dotatsioonita oleksid lennukid kõrge piletihinna tõttu tühjad.
Elamuehitusele tuleks riigil samamoodi tekitada dotatsioon, et elu regioonides areneks. Olgu selleks siis üürimajade rahastamise meede, soodsad laenud või mõni kolmas variant.
Midagi peab ette võtma.
Raul Vinni
