Kärdla keskväljakul oli esmaspäeval pilt hoopis teistsugune kui viimastel nädalatel. Juba nii omaseks saanud kandidaatide portreed olid kadunud ning isegi veel pühapäeva õhtul elektriposti külge aheldatud olnud ühe kandidaadi pappkuju oli läinud.
Argipäev on tagasi.
Seekordsed valimised olid erilised. Juba kampaania oli intensiivsem. Olgu selleks siis tunnetuslikult suurem reklaamihulk või kasvõi Hiiu Lehe poolt kandidaatidele pakutud ruum oma arvamuste avaldamiseks.
Erilisust oli tunda ka valimispäeval Hiiumaal. Räägiti küll sellest, et keda ei tohi valida ja tihti anti hääl just hiidlasele. Öeldi ka seda, et tegemist ongi ju aegade tähtsaimate valimistega. Nii selget Eesti kursi muutuse võimalust pole enne laual olnud.
Selge on see, et ükskõik, kuidas keegi hääletas, oma panuse andis ta valimistulemusse.
Tõsi, hiidlastel sel korral Toompeale asja ei olnud. Olgem ausad, vaid Hiiumaa-põhiselt ongi sinna raske, kui mitte võimatu pääseda. Selleks peab olema suurem haare või siis kõrge koht üldnimekirjas. Kuid alati ei piisa viimasestki, nagu näitas Reili Ranna kogemus. Võid olla riiklikus nimekirjas kolmas, aga kui erakonna kaks käilakuju lati alt läbi jooksevad, pole midagi teha. Hääled on küll antud, kuid valimised ei ole veel läbi. Toompeal hakatakse kokku leppima ja seegi võib parlamendikohtade jaotust muuta.
Poliitikud ei tohiks takerduda halli argipäeva, et nelja aasta pärast taas pildile tulla. Hiiu Leheski võiks heaks traditsiooniks saada, et tarmukad kandidaadid võtavad kodusaare ja ilmaasjade kohta sõna ka ajal, mil hääli otseselt ei jagata.
Raul Vinni
