Kumpula vanas mõisahäärberis kodu leidnud geoloogiarikkuste seas ringi käia oli huvitav, sekka lausa kadedustki tekitav.
Kui rikkalikult mitmepalgeline ja iidne on ikka Soome maapõu Eestiga võrreldes! Meist palju vanemaid elu jäänuseid sisaldab see. Ja on vulkanismi mäletavaid kivimeid. Ning lisaks kõik need hilisemas mäetekkeprotsessis kujunenud moondekivimid. Tegelikult on need ju ka Eestis olemas, aga väga-väga sügaval, hilisemate sadade meetrite paksuse settekivimite lasu alla peidetult.
Tõeline ehiskivim on pallokivi. Kujunenud on see magmakambrite põrgukuumuses. Looduslikes kaljudes võib see näida vahel leopardinahamustrina, lõigatuna moodustab ebakorrapäraseid tumedaid ringe, mõnikord meenutades puutüve ristlõiget. Sellise kivimi maailma leiukohtadest pooled asuvad Soomes. Enam seda vist peagu üldse ei kasutata, sest on võetud kaitse alla. Otsetõlkes tähendab pallokivi pallkivi. Küllap võib seda eesti keeles nimetada rõngasgraniidiks? Pilku püüdsid suured lillatavad ametüstid.
Nurgapealses Soome toas avanes vanapärastes vitriinides terve omaette võlumaailm. Nii liivakivi kui dolomiite, sätendavat kassikulda, aga ka päris ehtsat Lapimaa kulda. Tõesti, jah, Inari kandist Sotajoelt leitud kulda, ehkki na pisikeste kribalatena. Igasugust sätendavat mineraalide ilu jagub veelgi: hõbeläikelist muskoviiti, smaragdi sugulast berülli, tumelillakat turmaliini, rohelisi kroomdiopsiide, topaase, granaate… Oeh, täitsa aardelaegas!
Ühes teises ruumis leiab aga kivimite näidiseid, mis üleilma Soome kokku toodud. Muuseas äärmiselt pilkupüüdev helklev kassikullakamakas Peruust. Hmh, ju mul siis on na labane maitse, aga kassikuld näib tuhmläikesest kullast märksa uhkem… Leidub ka ajaliselt märksa nooremaid eksponaate.
Paleontoloogiaosakonnas on välja pandud kunagistelt Odessa kandi ekspeditsioonidelt kogutud luudenäidised. On koopakaru lõualuud, soojas meres elanud imetaja manaati luud, kunagiste metsikute hobuste ja karvaste ninasarvikute hambaid. Aga ka mammuti ja Deinotheriumi (välja surnud elevandiline) pirakaid hambaid.
Kõige selle geoloogia-paleontoloogia otsa viitasid lahked ja jutukad muuseumitöötajad ka mõnele taimejäänusele. Selle peale läksid minusuguse taimefanaatiku silmad muidugi veelgi rohkem pärani. Tegu oli Soome omamaise kraamiga! Kuidas küll korduvad liustikuhöövlid neid minema ei pühkinud?