Esmapilgul on ehk raske uskuda, et ligi 34 aastat Hiiumaal tegutseva aktsiaseltsi LeVa juht Lembit Vainumäe mahutab oma tihedatesse tööpäevadesse veredoonori rolli. Siiski käib ta vabatahtlikuks doonoriks, tehes seda nii, kuidas töö lubab. Kuna ta on sageli tööasju ajamas Tallinnas, loovutab ta enamasti ka verd pealinnas, aga sobival juhul kasutab võimalust minna doonoripäevadel Kärdla kultuurikeskusesse.
Lembitu sõnul loovutab ta verd keskeltläbi neli korda aastas. Meedikud peavadki soovitavaks meestel neli-viis, naistel kolm-neli vereloovutust aastas. Oma kogemuse põhjal teab Lembit, et kehas tekib justkui oma rütm ja vajadus teatud aja järel verd anda. „Peale seda on enesetunne viis pluss,“ kinnitab ta ja selgitab organismi kerget olemist kiirenenud vereloomega.
Mul pole tänaseni sellist mõtet peas, et ma hakkama ei saa.
Lembit on väga rahul, et vereloovutusega kaasneb regulaarne tervisekontroll. Doonor loovutab tavaliselt 450 milliliitrit verd ja iga kord tehakse sellele analüüs – küll mitte kohapeal, aga laborites. See on hea viis oma tervisel silma peal hoida, sest tervist peab ta ülitähtsaks.
Viimati käis Lembit verd loovutamas oktoobri algul. Tavaliselt ei jälgi ta verekeskuse teavitusi selle kohta, milline on verevarude seis veregrupiti, kuid seekord jäi kusagilt silma teade, et 0-grupi verevaru oli kriitilise piiri lähedal. Nii sündis kiire otsus: „Käin raudselt ära, olen niikuinii Tallinnas.“
Teadmine, et tema antud verd on kellelegi teisele väga vaja, on Lembitu sõnul talle oluline. Ühtepidi: kui on inimesi, kes teiste jaoks verd loovutavad, näitab see, et hoolivus ühiskonnas pole siiski kadunud, ehkki maad kipub võtma enesekesksus ja n-ö ärategemine. Teisalt – keegi ei tea, millal ta ise võib abi vajada.
Annad sõrme…
Lembitust sai veredoonor keskkooli lõpuklassis. Klassiõde, kes käis Tallinna vanalinnas asunud verekeskuses vahetevahel tööl, kutsus, et tule kasvõi üks kord. „Sellest ühest korrast on nüüd saanud 128,“ vaatab ta taskus olevat doonorikaarti. Vahepeale on jäänud ka pikki pause. Näiteks sõjaväes oldud aeg ja siis, kui Lembit oma kaasa Kaja Vainumäega Hiiumaale kolis ja siin tööd alustas.
Ta ei mäleta, et toona oleks mandrilt tuldud Hiiumaale doonoritelt verd võtma. Aga kui verd kiiresti vaja oli, siis helistati ja kutsuti siinsesse haiglasse. „Need korrad vist ei ole kuhugi kirja läinud,“ arvab Lembit ega peagi seda oluliseks.
Ka Lembitu ja Kaja lapsed Marek ja Maretta on aastaid olnud veredoonorid. „Ega ma teagi, kuidas see neile külge jäi,“ tunnistab isa, kes pole lapsi otsesõnu suunanud ega verd andma minnes endaga kaasa võtnud. Nüüdseks käib kaitseväelasest poeg, kes tänavu suve hakul sai majori auastme, regulaarselt verd loovutamas. Tütargi püüab seda teha järjepidevalt, kuid alati ei ole see pere ja töö kõrvalt võimalik.
Teed selle ära ja tead, et veri läheb kellegi heaks.
Mõnikord, kui Lembit on Tallinnas ning lapsed kuulevad, et on kiire ja pole aega kokku saada, siis küsivad nad, kas isa läheb verd andma ja kui saavad, lähevad ka. „Läheme siis koos ja saame omavahel rääkida,“ muheleb Lembit.
Vanem tütrepoeg Tristen käis juba viieaastasena vanaisaga verekeskuses kaasas. „Olen tahtnud talle näidata erinevaid võimalusi ja üheskoos midagi toredat ette võtta,“ selgitab Lembit, varjamata heameelt 15-aastaseks sirgunud noormehe üle, kes on paljuski tema enda sarnane ja tubli sportlane. Ta loodab, et nii Tristenist kui ka tema praegu kaheaastasest vennast Matteost saavad peretraditsioonide jätkajad.
Neid inimesi, kes pole käinud verd andmas, julgustab Lembit: „Seal ei ole rasket midagi, asi on lihtsalt tahtmises.“ Ta leiab, et doonoriks olemisega saab end proovile panna: kui tavaliselt ei saa verd vaadata, siis lähed ikkagi ja ületad end, seda mitte kartes. Lembit arvab, et võib ju kõrvale vaadata, kui verd võetakse ja meedikuga juttu rääkida. Seega – „teed selle ära ja tead, et veri läheb kellegi heaks“. Boonuseks on võimalus oma tervist kontrollida. Ja kui ikka üldse see asi ei sobi, siis võib jätta minemata ja tegeleda millegi muuga. Ega vägisi ei saa.
Vereloovutamisele eelneb alati küsimustiku täitmine tervisliku seisundi kohta ja tuleb anda teada, kas lubad oma verega katseid teha. Lembit on nõus olnud. Ta kaalub oma laste eeskujul ka elundidoonoriks hakkamist. Mõtlemapanev oli alles hiljuti kõrvu jäänud uudisnupp, et nii võib üks inimene päästa kuni kümme inimest.
Mis ei tapa, teeb tugevaks
Enne Hiiumaale tulekut elas Lembit Tallinnas, ta on üles kasvanud Nõmme mändide all. „Ma ei sündinud hõbelusikas suus,“ võtab ta lühidalt kokku oma lapsepõlve. Kuid kodunt sai ta kaasa kokkulepetest kinnipidamise oskuse ja seda järgib ta siiani.
Kooliajal olid kaklused paari tänavavahe kaugusel olnud vene kooli poistega igapäevane asi. „Kogu aeg pidi võitlema – mitte niisama, vaid ellujäämise pärast,“ ütleb ta tõsinedes. Ja sellepärast usub ta, et mis ei tapa, teeb tugevaks, aga erandiga, et see ei käi sõja kohta.
Kogu aeg pidi võitlema – mitte niisama, vaid ellujäämise pärast.
Ehitusettevõtjaks saamisele eelnes n-ö elu- ja töökool Hiiu KEK-is, kus Lembit juhtis Vainumäe brigaadi. Tal õnnestus koguda Hiiumaalt enda ümber noori mehi, kes olid temaga sarnased „hullud, kellele meeldis tööd teha“. Nende palganumber oli kõrge, sest raha saadi töö tegemise, mitte tööl käimise eest. Sellele ajale tagasi mõeldes on ta tänulik Mati Nursile, kes oli tookord äsja saanud Hiiu KEK-i juhatajaks ja keda ta oma eeskujuks peab.
KEK-i ajal oli Lembitul võimalus minna ühe oma brigaadi mehega 51 päevaks Soome tööle. Noor brigadir oli vaadanud sealset töökorraldust ja mõelnud: „Miks mitte?“ Ta ei kahelnud, et siinmailgi saab asju teistmoodi ja paremini teha. „Mul pole tänaseni sellist mõtet peas, et ma hakkama ei saa,“ ütleb Lembit, kes koos abikaasaga on 1990-ndate algul asutatud tootmiskooperatiivist kasvatanud tänaseks aktsiaseltsi LeVa. Lembit ütleb, et ilma Kajata poleks nende pereettevõtet. Koos tulid nad Hiiumaale, koos asutasid ettevõtte, koos on üle elanud head ja halvad ajad.
Endale vastu ei hääleta
Pere ja eraettevõtte kõrval on Lembit Vainumäe olnud valitavates ja ühiskondlikes ameteis. Näiteks kuulus ta 23 aastat kohalikku volikogusse. Nagu doonorina tehakse vabatahtlikult midagi teiste jaoks, nii saab ka tööga volikogus teha tööd kogukonna heaks, leiab ta. Muidugi – otsuste mõjuulatused on erinevad. Kuid mõlema valdkonna puhul on talle olnud tähtis oma tõekspidamistele kindlaks jäämine. Ja kui ta ei saa hääletada nii nagu õigeks peab, siis jääb erapooletuks. „Endale vastu ma ei hääleta.“
Tuginemine elu jooksul kogunenud ja läbiproovitud arusaamadele on Lembitule justkui vundament, millel püsib kogu ehitis. Kui ta kunagi, enne sõjaväkke minekut tegi endale 20 aasta plaani, siis selle aja kätte jõudes oli enam-vähem kõik ka täitunud. Hiljem pole ta taolist plaani enam teinud ja on seda natuke kahetsenud. Ta arvab, et selline plaan ei laseks vanemas eas „kukkuda mugavustsooni“, vaid olla tegus.
