Mineva nädal ossin Maalehe. Sial oli hirmus tabel sees, kuipalju Eestis rahvast vähemaks on jäänd.
Hiiumaa numbred on ühed karmimad. Ohjah, sedasi pole Hiiumaa, nigust üteldakse, jätkusuutlik. Iseenesest on siin hia elada. Kui oled laps või pensjonäär või suvitaja. A’ need tööialised inimesed…
Tabelis pia ainsana õitseb pialinna piirkond. Varste elab Tallina kandis juba pool Eestit. Juhtumise tulingi just üle pika aja pialinnast, laeva pial tagaseteel selle Maalehe ossingi. Eit oli kah kaasas. No käisime nooremaid põlvesid mandre pial üle vaatamas.
Tia, kas keskid neist tulevad tagase ja võtavad me osmiku üle, kui minust ja eidest enam asja pole? Tegelt eks see aeg hakka vägise kätte jõudma. A’ ma’i hakka siin tervise ja haiguse teemal seletama. Et meite kliimas inimestel luud-liikmed õite noorelt kangeks jäävad, see on tiada, asi siis veel vanad inimesed.
Ma parem kriban suu ja sule puhtaks mõne lolluse koha pialt, mis mina pialinnas nägin. Võibolla need polegi lollused, lihtsalt mina olen üks ohmu ja välja surev vanemat tüüpi inimese liik. Siuke, kes aru ei saa, miks piab nii palju elektert ja vidinaid-masinaid meite elu üle valitsema hakkama. Kuulukse küll hoiatusi, et liigne nuti-tigi elu võib käpuli kukkuda, sest see on palju haavatavam kui varasem lihtsam elu korraldus.
No igastahes lollus on see peen pialinna uus pileti süsteem. Meie eidega oleme pensjonäärid ja saame tasuta, a’ teised, kes tulevad pialinna vaid ühte-kahte trammi-trolli-busse sõitu tegema, ei saa enam ajalehe putkast osta ühe eurist paberilipakat. Praegast jõulukuul oli näha mitut inimest, kes tulivad ühise sõiduki piale ja paberilipakaid märgistasivad. Alles on veel isegist vanad hiad augustajad-mulgustajad-kombosteerijad. A’ juba kohe saab neist muusjomieksponaat.
Ei hakka harv pialinna külaline miskiseid kaartisid ostma ja neid laadima ja aktiveerima ja huieerima. See vaev ja sehkendamine ei tasu ennast ära. Juhilt saab küll piletilipaka osta, aga 1.60 eest. Kindlaste piavad juhid nüüd rohkem pileteid müüma, a’ on seda lisasebimist ültse vaja?
No aga kõiksepialt nägime eidega Tallina uue bussejaama ära. Oranssi värvi oli palju, eit ütles, et nigust Eestiposti tunne tuleb. Noh, nigust postkontor või nii. Mulle jälle ei meeldind need hallid raudrestid välimiste seinte ümber. Milleks siuke edev raiskamine? Oleks siis tema ilus olema. A’ esimise hooga tundus mulle, et maja ümber ehitamine on pooleli jäänd. Koledad liga-loga restid, osalt mõni nukk ja serv aknaservade ees. Õnnekombel on kuuekümnendate maja üldine kuju samaks jäetud, siuksed nõgusad vormid ja puha. Kui nad ain’t need totakad restid maha võtaks!
No ja mudugist uues
europeldikus käisin. Täitsa hakkama sain. Hind oli 35 sendi pialt 30 sendi piale langend – hoitakse vallandatud kassaprouade pialt kokku. Sai vahitud, kuda teised ees teevad ja affisin järele. Ühes massinas sai õigeid müntisid vahetada, kukkusivad kilinal välja nigust kasiino võit. Siis tuli mündid teise massinasse toppida ja klaasist väravad avasivad tee enda ihu kergendamisele. Mu ees oli üks seljakotiga tegelane. Massin ei taht lisaks temale seljakotti hiaste järele lubada, plaksatas pooled vasta kotti ja piiksus kudagi vastikult. Oh seda aina süvenevat massinate võimu inimeselooma üle!
A’ kõikse võimsama pialinna elamuse sain mina Wirukeskuse alt söögipoest. Noh, leivariiulite juures troonis omaette riiulikesel paar 500 krammist leibsaia sõõri. Hind 6.45. Mõtlesin juba, et võtaks prooviks, tundus täitsa soodne olema. Õnnekombel jõudis eit sekkuda ja tegi mulle selgeks, et hind pole kroonides, vaid eurides. Midaasja?!?! On see vähemaste kilo hind? Ei, poole kilo. No selle tobeduse piale ma’i saand teisiti, kui pidin valjuste oma imestust ja paha meelt väljendama.
Ja ongi hinna poolest euro krooni tasemele kukkund, ehk siis viisteist korda allapoole. Kole äkiste ikka. Samas sissetulekud on inimestel samad, ostu jõud kahaneb. No kesse tebiilik siukest kullast saia ostab?
Kuskil on öeldud, et lollidelt piabki raha ära võtma. A’ mul hakkab kahju siukestest. Mõtlevad, et toituvad nii tervisliselt, kui söövad kuueeurist leiba, kus sees on imetabane speltanisu.
Ohjah. Äkki ma nägin seda leiba siiski unes? Mõistus tõrgub uskumast siukest röögatut hinda. Palve vagadele ökousklikele: meie igapäevast kuueeurist speltaleiba anna meile tänapäev…
Hia oli sialt pialinna liigse kaubanduse hullusest tagase Hiiumaale saada. Tore maakene teine. Ain’t mis võluvits see oleks, mis piataks selle maa inimestest tühjaks voolamise? Võibolla siukest polegi…
JUSS KIRSSMANN
