Eneselegi ootmatult olin Kärdla mustadest paplitest (Populus nigra) ikka õige põhjalikult sisse võetud. Eks ta ole, kui tead liiginime, siis pole puu enam niisama anonüümne, vaid saab taha terve loo. Päritolu- ja levikuloo.
Kärdlas tean kokku kasvamas kuut musta paplit (kuues võeti aastate eest bussijaama ehituse käigus maha). Kõik nad on linna põhjaservas, endise kalevivabriku ümbruskonnas. Loetleks nad siinkohal üles: kaks Sadama tänaval (üks bussijaama kõrval, teine Kaluri ja Tuuru maja vastas), üks Rannapargis, kaks Nuutri jõe ääres (üks endise Saksa kabeli asukoha juures ning teine allpool koske) ja üks Väike-Sadama tänava lähedal võpsikus.
Kui juba olin nii paplite lainel, tegin põike ka Käinasse, kus kasvavad (kasvasid) Hiiumaa võimsaimad paplid. Nende luua taoliselt üles turritavad võrad paistavad üle lageda kaugele.
Asuvad nad otse Hiiu maantee ääres pargi alal, mis on suures lustis noori kuuski täis istutatud. Aga miks mitte paar noort paplit, et vastas olev Papli tänav edaspidigi oma nime õigustaks?
Sest jah, erinevalt Kärdla sihvakatest “sekvoiatüvelistest” ja üsna hea tervise juures olevatest paplitest on Käina puud õige tugevasti raugastunud.
1971. aastal võeti kaitse alla neli puud, nüüd on alles kolm. Neist kahel (mõlema tüve läbimõõt 4 jalga) idapoolsemal on lahti rebenenud tüveõõnsused maani avatud. Läänepoolsem on veel aga vägagi ilus, tüve läbimõõt 5 jalga, ülalpool suuremgi. Mitu haru on ära saetud, kuid neli suurt haru püsib jätkuvalt püsti.
Leidsin sellegi nagu Kärdla puude alt tormist maha rebitud võrseotsi, millest kodus igaks juhuks pistoksi tegin. Kirjutatakse ju küll, et must pappel paljuneb pistokstest halvasti, aga kahekümnest üks ehk ikka juured alla ajab.
Käina on üldse väga papliline. Nende raagus siluetid keset lagedat maastikku mõjuvad Hiiumaa mõistes eksootiliselt. Miskipärast torkas meeltesse Afganistaan. Paljud paplid on üsna kitsa püstaka võraga saledapoolsed nagu ka Kirikupargi paplid. Nende lehed on alt munajas kiiljad. Palsamipaplid? Oh jah, kes neid papli liike ära tunda oskab!
Hea, et nende kolme võimsa puu liik mul nüüd teada on. Kuid kas ikka on? Kodus otsisin välja mõned Hiiumaa vanad reisijuhid. 1973. aasta “Siin- ja sealpool maanteed” Hiiumaa brošüüris on Käina paplite liigiks märgitud sootuks kanada ehk kallaspappel (Populus deltoides). Kõrguseks keskmiselt 21 m, tüve ümbermõõt 5,5 m. Kanada pappel on mustale paplile õige sarnane. Või nii, polegi mustad paplid seal Käinas? Muide, selle liigi pistoksad peaksid erinevalt mustast hästi juurduma. Seega tuleval aastal oleks mul hea võrdlusmoment olemas.
Olin juba võtnud teadmiseks, et Käinas kasvavad kanada paplid, kui jõudsin järjega Endel Laasi 1987. aastal ilmunud “Dendroloogiani”. Seal on kirjas, et musta paplit kasvab Kärdla Rannapargis ja ka Käinas, kus toona oli kõrguseks 25 m ja tüve läbimõõt 185 cm. Seega on need siis ikkagi mustad paplid?
Oh, pea kippus paksuks minema. Sest papli liike on ohtralt, veel rohkem igasuguseid hübriide ja vorme. Segadust võib tekitada näiteks euro-ameerika pappel, mis on musta ja kanada papli hübriid.
Miks ma üldse va papli juuksekarva lõhki tahan ajada? Aga seepärast, et must pappel on ikkagi oma Euroopa liik, kelle levila põhjapiir ei olegi meist väga kaugel. Oma areaali servale jõuab ta (muide koos valgepöögi, kivitamme ja puuvõõrikuga) Lõuna-Leedus. Kuigi musta papli levila on väga lai ja ta pole Euroopas teab mis haruldus, peetakse teda siiski ohustatud liigiks. Seda eeskätt hübridiseerumise pärast papli võõrliikidega, mida istutatakse ohtralt puidu saamiseks.
Musta paplit võiks meie haljastuses peale sajaaastast pausi taas kasutama hakata. Avarasse parki toob ta muudele puuliikidele suurejoonelist vaheldust. Kasutades isas-eksemplare, jääb ära seemnevati tüütu lend. Plussiks selle liigi puhul on ka see, et näiteks erinevalt hõbepaplist ei anna ta peagu üldse tülikat juurevõsa. Samas on juurevõsa puudumine, olematud seemned ja halb pistokste juurdumine takistuseks musta papli uuenemisele.
Mustad paplid meenutavad meie haljastusmaastikul dinosaurusi: üksikud suured ürgsena näivad isendid on veel elus, kuid ükskord siiski surevad nad paratamatult välja, järglasi saamata.
